Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

5. Rakendamine

Eesti on valmis Euroopa Liidu konkurentsi valdkonna õigustikku täies mahus rakendama alates liitumise hetkest ega taodelnud nimetatud valdkonnas erandeid ega üleminekuperioode.

2. ALAJAGU

RIIGIABI

Seletuskirja konkurentsi peatüki riigiabi osa on koostanud rahandusministeeriumi finantsteenuste osakonna konkurentsi ja riigiabi talituse juhataja Aime Võsu.

Riigiabi valdkonda reguleerivad EÜ Asutamislepingu artiklid 87-89 (endised artiklid 92-94) ja nende põhjal väljatöötatud määrused, juhised, raamdokumendid ja teatised.

Asutamislepingu artikli 87 lõige 1 ei anna riigiabi definitsiooni, vaid sätestab kindlaks neli tingimust, mis peavad olema kõik üheaegselt täidetud, et abi oleks käsitatav riigiabina ja sätestab riigiabi ühisturuga kokkusobimatuse printsiibi, nimelt “on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.”

Paralleelselt põhimõttega, mis puudutab riigiabi kokkusobimatust ühisturuga, sätestavad sama artikli lõiked 2 ja 3 erandid lõike 1 keelustava põhimõtte suhtes.
Asutamislepingu artikli 87 lõike 2 kohaselt on ühisturuga kokkusobiv üksiktarbijatele antav sotsiaalabi, kui sellist abi antakse ilma asjassepuutuvate toodete päritolul põhineva diskrimineerimiseta ning loodusõnnetuste ja erakorraliste sündmuste tekitatud kahju korvamiseks antav abi. Kolmas erand puudutab Saksamaa jagamisest põhjustatud kahjustuste likvideerimiseks antavat abi Saksamaa Liitvabariigis..
Asutamislepingu artikli 87 lõige 3 sätestab 6 abi liiki, mida võib pidada ühisturuga kokkusobivaks, nagu näiteks abi majandusarengu edendamiseks niisugustes piirkondades, kus elatustase on erakordselt madal või kus valitseb tõsine tööpuudus, abi kultuuri edendamiseks ja kultuuripärandi säilitamiseks, jne.
Ülaltoodud erandid ei tähenda seda, et liikmesriikidel on õigus abi anda või muuta antavat abi, ilma sellest Euroopa Komisjonile eelnevalt teatamata. Euroopa Komisjonil on ainuõigus otsustada, kas riigiabi kuulub artikli 87 lõikes 2 ja 3 toodud sätete alla, millised on nende rakendamise piirid ning oma volituste piires konkreetselt otsustada, kas antud abi sobib kokku ühisturuga.
Riigiabi andmise üldpõhimõte on riigiabi eelnev kontroll, s.o enne riigiabi järelevalve ja kontrolli organile (Euroopa Komisjon) teatamist ning temalt luba saamata ei tohi liikmesriik riigiabi andmist alustada (EÜ Asutamislepingu artikkel 88). Nimetatud artikli kohaselt kontrollib Euroopa Komisjon koostöös liikmesriikidega ka kõiki olemasolevaid abiprogramme ja võib teha otsuse ühisturuga kokkusobimatu abi andmise lõpetamise või andmise tingimuste muutmise kohta.
Kuni liitumiseni ELga peab Eesti riigiabi valdkonnas juhinduma Euroopa lepingu artiklist 63 ja riigiabi rakenduseeskirjadest, s.t et riigiabi Eestis hinnatakse Euroopa Nõukogu ja Euroopa Komisjoni poolt kehtestatud seadusandlusest, s.h teisesest seadusandlusest lähtuvalt.
Riigiabi andmise põhitingimused on sätestatud konkurentsiseaduse (RT I 2001, 56, 332; 93, 565; 2002, 61, 375; 63, 387; 82, 480; 87, 505; 102, 600) 6.peatükis “Riigiabi” (§§ 30-49) ning seaduse alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse ja rahandusministri määrustes. Riigiabi järelevalveorganiks kuni liitumiseni on rahandusministeerium.
Euroopa lepingu artikli 63 lõike 5 kohaselt (konkurentsiseaduse § 30 lg 5) ei kehti ELga liitumiseni põllumajandus- ja kalandussektorile suunatud riigiabi andmisel eelnimetatud riigiabi andmise põhimõtted, ehk teisisõnu kehtivad riigiabi andmisel nimetatud sektoritele siseriiklike õigusaktidega sätestatud tingimused ja reeglid.
Pärast liitumist muutub EÜ riigiabialane seadusandlus Eestile otsekohalduvaks ja riigiabi järelevalveorganiks saab Euroopa Komisjon. See tähendab, et riigiabi andmisest tuleb vastavalt EÜ Asutamislepingu artikli 88 lõikele 3 Euroopa Komisjonile ette teatada ja komisjon otsustab, kas kavandatav riigiabi on EÜ riigiabi reguleerivate õigusaktidega kooskõlas ja lubatav või mitte.
Seoses EÜ riigiabialaste õigusaktide otsekohalduvusega tunnistatakse Eestis praegu kehtivad riigiabi reguleerivad 12 Vabariigi Valitsuse määrust kehtetuks ja muudetakse konkurentsiseaduse riigiabi peatükki.

EÜ Asutamislepingu artikli 88 rakendamise kohta on Nõukogu kehtestanud määruse nr 659/1999 (EÜ) 22.märtsist 1999.

Nimetatud määrus defineerib “olemasoleva riigiabi “. Vastavalt liitumislepingu lisale IV loetakse uute liikmesriikide, s.h Eesti puhul “olemasolevaks riigiabiks” järgmist abi:

• 
  riigiabi meetmeid (programme ja individuaalset riigiabi), mis jõustusid enne 10. detsembrit 1994. a;
  

• 
  liitumislepingu lisale IV lisatavas lisas (olemasolevate riigiabi meetmete nimekiri) loetletud meetmeid (märkus: nimekirja lülitatavate riigiabi meetmete esitamiseks oli aega 7.oktoobrini 2002. a). Eesti esitas sellesse nimekirja 3 riigiabi programmi;
  

• 
  riigiabi meetmeid, mis enne liitumist on kandidaatriigi riigiabi järelevalveorgani poolt hinnatud riigiabi reeglitega kokkusobivaks ja mille kohta Euroopa Komisjon pole esitanud vastuväiteid. Perioodil 7.oktoobrist 2002 kuni liitumiseni kehtib riigiabi andmise loa vahepealne menetlus (i.k interim procedure).
  

Vahepealne menetlus tähendab, et kõigi nimetatud ajavahemikus loa saanud riigiabi programmide ja individuaalse riigiabi kirjeldused saadab Rahandusministeerium Euroopa Komisjoni Konkurentsi Peadirektoraadile. Konkurentsi Peadirektoraat vaatab saadetud meetmete kirjeldused 3 kuu jooksul läbi ja võib vajaduse korral küsida täiendavat informatsiooni. Kui komisjonil ei ole vastuväiteid riigiabi ühisturuga kokkusobivuse osas, loetakse riigiabi komisjoni poolt heakskiidetuks.

Nii ühinemislepingu lisasse lülitatud riigiabi meetmeid kui vahepealse menetluse ajal kehtima hakanud meetmeid, millele Euroopa Komisjon pole vastuväiteid esitanud, võib Eesti jätkata pärast liitumist kuni riigiabi andmise loas sätestatud tähtajani.
Vastuväidete korral teeb komisjon ettepaneku peatada meetme rakendamine ja otsustab alustada sama uurimismenetlust, mida rakendatakse liikmesriikide suhtes vastavalt Nõukogu määrusele nr 659/1999 (EÜ), mis kehtestab üksikasjalikud eeskirjad EÜ Asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks. Kui komisjon otsustab enne liitumist, et abi ei ole kokkusobiv Ühenduse reeglitega, jõustub see otsus liitumise kuupäevast alates.
Põllumajandussektorile kuni liitumiseni antavale riigiabile kehtib vastavalt ühinemislepingu lisa IV osa 4 lõikele 4 eriprotseduur, mille kohaselt “olemasolevaks abiks” loetakse meetmeid, mis kandidaatriik on jõustanud enne liitumist ja mis kehtivad pärast liitumist ning millest on teatatud Euroopa Komisjonile 4 kuu jooksul pärast liitumist. Olemasolevaks riigiabiks loetakse eelnimetatud abimeetmeid kuni kolmanda aasta lõpuni alates liitumisest.
Et vähendada Euroopa Komisjoni töökoormust ja suurendada liikmesriikide otsustuspädevust, on komisjon vastu võtnud nn grupierandite määrused riigiabi valdkonnas. Hetkel kehtivad ELs järgmised grupierandite määrused: komisjoni määrus nr 69/2001 (EÜ) 12.01.2001 “EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamisest vähese tähtsusega abi kohta”, komisjoni määrus nr 70/2001 (EÜ) 12.01.2001 “EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamisest väikese ja keskmise suurusega ettevõtjatele antavale riigiabile”, komisjoni määrus nr 68/2001 (EÜ) 12.01.2001 “EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamisest koolitusabile” ja komisjoni määrus nr 2204/2002 (EÜ) 12.12.2002 “EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamisest tööhõivealasele riigiabile”. Grupierandite kehtestamine tähendab, et kui kavandatud riigiabi vastab grupierandi määruses sätestatud tingimustele, ei ole selle andmiseks vaja küsida komisjonilt eelnevalt luba, küll tuleb komisjoni kindla tähtaja jooksul teavitada antavast riigiabist ja esitada hiljem aruanne vastavalt kehtestatud korrale.
On võimalik, et tulevikus kehtestab komisjon uusi grupierandeid, see võimalus tuleneb nõukogu 7.05.1998 määrusest nr 994/98 (EÜ) “Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklite 92 ja 93 kohaldamisest horisontaalse abi teatavate kategooriate suhtes”.

Enne liitumist peab Eesti välja töötama riigisisese koordinatsioonisüsteemi riigiabi andmise lubade esitamiseks, riigiabi aruandluse koondamiseks ja esitamiseks ning informatsiooni esitamiseks grupierandite alusel antud riigiabi kohta. Vastav reeglistik on kavas kehtestada konkurentsiseaduse riigiabi peatükis. Konkurentsiseaduse muutmise seaduse eelnõu esitamine Vabariigi Valitsusele on ette nähtud Rahandusministeeriumi 2003. a tööplaanis 2003. aasta IV kvartalis.

Liitumislepingu jõustumisel on riigiabi reeglite järgimisel ja nende täitmise järelvalvel veelgi suurem tähtsus, sest struktuurifondide vahendite kasutamisel on riigiabi reeglite järgimine kohustuslik. Nõukogu 21.06.1999 määrus nr 1260/1999 (EÜ), millega nähakse ette üldsätted struktuurifondide kohta, sätestab kohustuse, et “fondide rahastatavad või EIP-lt või mõnelt muult rahastamisvahendilt abi saavad ettevõtmised vastavad Asutamislepingu sätetele, selle alusel vastuvõetud rahastamisvahenditele ning ühenduse poliitikale ja meetmetele, sealhulgas konkurentsieeskirjadele ning riigihankelepingute sõlmimise, keskkonnakaitse ja parandamise ning meeste ja naiste ebavõrdsuse kaotamise ja nende võrdõiguslikkuse edendamise eeskirjadele (nõukogu määruse artikkel 12).
Komisjon hindab liikmesriikide poolt esitatud fondidest rahastamise kavasid, et otsustada, kas need vastavad muuhulgas riigiabi reeglitele (nõukogu määruse artikkel 15.3) ja nõuab selle ülesande täitmiseks vastavat informatsiooni, mis on ”prioriteetide rakendamiseks kavandavate meetmete lühikirjeldus, kaasa arvatud asutamislepingu artiklis 87 nimetatud abikavade vastavuse kontrollimiseks vajalik teave” (nõukogu määruse artiklid 18.2 (b) ja 19.3(b).
Juhul, kui struktuurfondide vahenditest rahastavad meetmed sisaldavad riigiabi asutamislepingu artikli 87 tähenduses, peab liikmesriik taotlema komisjonilt riigiabi andmise luba ja selle saamisel esitama vastavasisulise aruande. Kui abi antakse riigiabi reegleid eirates, võib komisjon peatada vahemaksed ja nõuda finantseerimise korrigeerimist.
Riigiabi koordinatsioonisüsteemi loomisega ei kaasne täiendavaid kulutusi, sest seda on võimalik teha Rahandusministeeriumi konkurentsi ja riigiabi talituse baasil.

7. JAGU

PÕLLUMAJANDUS

1. Sissejuhatus
Seletuskirja koostasid Põllumajandusministeeriumi põllumajanduse ja maaelu arengu asekantsler Toomas Kevvai, Põllumajandusministeeriumi toidu ja kaubanduse asekantsler Andres Oopkaup, Põllumajandusministeeriumi põllumajandusosakonna juhataja Mai Talvik, Põllumajandusministeeriumi maaelu arengu osakonna juhataja Krista Kõiv ja Põllumajandusministeeriumi avalike ja välissuhete osakonna eurokoordinatsiooni büroo juhataja kohusetäitja Madis Reinup.

• 
  Läbirääkimiste seisukohtade koostamises osalesid järgmised töögrupid:põllumajanduspoliitika töögrupp;
  
• 
  põllumajanduse struktuuritoetuste töögrupp;
  
• 
  veterinaaria ja põllumajandussaadusi töötleva tööstuse töögrupp.
  

Samuti olid põllumajanduspoliitika ja maaelu arengu töögruppide tegevusse haaratud kolmanda sektori esindajad, organisatsioonid ning sotsiaalsed partnerid nagu Põllumajandustootjate Keskliit, Eesti Talupidajate Keskliit, Eesti Põllumajandus–Kaubanduskoda, toiduainete tööstuste organisatsioonide esindajad, Eesti Linnukasvatajate Liit, Eesti Lihaliit, Eesti Piimaliit.

2. Eesmärk
Põllumajandus ja maaelu
Euroopa Ühenduse ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) oli liikmesriikide üks esimesi ühiseid poliitikaid, mida ka finantseeriti ühiselt.
Õigusliku aluse ühise põllumajanduspoliitika rakendamisele Euroopa Liidus annavad Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklid 32-38. ÜPP on loodud artikli 33 lõikes 1 nimetatud eesmärkide täitmiseks ja ühise põllumajandustoodete turu toimimise ja arengu kindlustamiseks.
Vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 33 on ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid järgmised:

1. 
   suurendada põllumajanduse tootlikkust, edendades tehnilist progressi ja kindlustades põllumajandusliku tootmise ratsionaalse arengu ja optimaalse tootmistegurite, eriti tööjõu, rakendamise;
   
2. 
   kindlustada maakogukondades õiglane elustandard, suurendades eriti põllumajanduses hõivatud tööjõu individuaalset sissetulekut;
   
3. 
   stabiliseerida turud;
   
4. 
   kindlustada varustamine toiduainetega;
   
5. 
   kindlustada pakkumine tarbijatele mõistlike hindadega.
   

ÜPP eesmärkide saavutamiseks on välja töötatud ühine põllumajandusturu korraldus, mis hõlmab hindade reguleerimist, toetusi mitmesuguste saaduste tootmiseks ja turustamiseks, toetusi toodangu ladustamiskulude katteks, riiklikku kokkuostu fikseeritud hindadega ning ühenduse liikmesriikide ühise impordi ja ekspordi reguleerimissüsteemi. Ühist põllumajanduspoliitikat rahastatakse ELi Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (edaspidi EAGGF) tagatisrahadest .

ELis on ÜPP suures osas reguleeritud liikmesriikidele tervikuna siduvate ja vahetult kohaldatavate määrustega.
ÜPP tähendab täielikku vabakaubandust Euroopa Liidu liikmesriikide vahel, ei rakendata tollibarjääre ega muid turgu moonutavaid meetmeid. Seega kaovad Eesti liitumisel ELiga ära piirangud ekspordile ELi liikmesmaadesse ning ELi liikmesmaadest Eestisse imporditavatele kaupadele ei rakendata ekspordisubsiidiume.
Teiseks ÜPP põhielemendiks on ühised nõuded toiduohutusele, veterinaariale, taimetervisele, keskkonnakaitsele ning loomade heaolule. Need nõuded on võtmeküsimuseks ka ühise siseturu toimimisel. Tänaseks on praktiliselt kõik need nõuded rakendatud Eestis vastava seadusandluse alusel. Et osaleda ühisturul koheselt peale liitumist peavad Eesti ettevõtted järgima nõudeid piisava ajavaruga enne liitumist.
Nimetatud nõuete kehtestamise aluseks Eestis on loomatauditõrje seadus, veterinaartegevuse seadus, toiduseadus, taimekaitseseadus, söödaseadus, väetisseadus, seemne- ja taimse paljundusmaterjali seadus, sordikaitseseadus, mahepõllumajandusseadus
Kolmandaks ÜPP põhielemendiks on ühine põllumajandustoodete hinnatoetuspoliitika, millega ühelt poolt üritatakse tagada põllumajandustootjatele stabiilne ja rahuldav sissetulek ning teisalt hüvitatakse põllumajandussaaduste eksportijatele ELi kõrgematest siseturuhindadest põhjustatud madalam konkurentsivõime maailmaturul. Hinnatoetused tagatakse impordimaksude, eksporditoetuste, riikliku fikseeritud hindadega kokkuostu, eraladustamise toetamise rakendamise kaudu. Kuigi hinnatoetus on Euroopa Liidu ÜPP viimaste reformide käigus oluliselt minetanud oma tähtsust ning ELi siseturuhindu on järk-järgult lähendatud maailmaturuhindadele, omab see siiski veel märgatavat mõju sellistes sektorites nagu piimatootmine, veiselihatootmine, suhkrutootmine.
Neljandaks ÜPP põhielemendiks on ühine finantstoetuste rakendamine. Ka need toetused finantseeritakse peamiselt ELi ühisest eelarvest. Finantstoetused võib jagada kolme rühma: otsetoetused, põllumajanduspoliitikaga kaasnevad meetmed ning arengutoetused.
Otsetoetusi rakendatakse nende põllumajandussaaduste tootmise toetamiseks mille ELi turuhindu on viimasel aastakümnel oluliselt alandatud. Nendeks on põllukultuuride toetus (teravilja, kaunvilja ja õlikultuuride tootjatele), toetus veiseliha ja lambaliha tootmiseks.
Põllumajanduspoliitikaga kaasnevateks meetmeteks on näiteks põllumajanduskeskkonna-programmid, toetused vähemsoodsate piirkondade põllumajandustootjatele, väheväärtuslike põllumaade metsastamise toetamine jne. Uutele liikmesriikidele võimaldatakse lisaks näiteks täiendavat ELi nõuetega kohanemisabi põllumajandustootjatele ning väiketaludele. See, millisel määral ning milliseid neist meetmetest rakendada, on Eesti enda valida. Ainukeseks nn kohustuslikuks meetmeks on keskkonnaprogrammi rakendamine. Euroopa Liidu eelarveeraldised selleks otstarbeks on kandidaatriikidele isegi mõnevõrra suuremad, kui tänastele liikmesriikidele. Eestil on võimalus kasutada esimestel aastatel nimetatud tegevustele ümmarguselt 700 miljonit Eesti krooni aastas, millest 20% peab tulema Eesti oma eelarvest. Põllumajandussektorile tähendaks nende meetmete rakendamine kindlasti stabiilsemat ning keskkonnahoiule enamsuunatud arengut.
Arengumeetmed on oma olemuselt sarnased SAPARD investeeringutoetustega ning finantseeritakse tõukefondidest. Peamisteks meetmeteks on siin investeeringutoetused põllumajandusele ja töötlevale tööstusele.
Veterinaaria ja fütosanitaaria
Euroopa Liidu sisesed ühised veterinaaria- ja fütosanitaariaalased eeskirjad on vajalikud nii sise- kui ka väliskaubanduse hõlbustamiseks. Seejuures tagatakse nii inimeste kui ka loomade tervishoid ja loomade heaolu ning rahuldatakse tarbija ootused toiduohutuse ja kvaliteedi suhtes. Need eeskirjad peavad kindlustama kõrged standardid kogu toiduohutuse ahelas “laudast lauani”. Eraldi on kehtestatud reeglid elusloomade tervise ja heaolu kohta, loomsete toodete ettevalmistamise, töötlemise, veo, inspekteerimise ja turustamise kohta. Fütosanitaaria sektoris seemnete ja taimse paljundusmaterjali, taimetervise, loomasööda, taimekaitsevahendite, väetiste, pestitsiidijääkide, sordikaitse, taimekasvataja õiguste ja mahepõllumajanduse kohta. Kokku hõlmavad veterinaaria- ja fütosanitaaria alased õigusaktid ligikaudu tuhat meedet, millest umbes 160 on tunnistatud põhimeetmeteks (ülejäänud on peamiselt rakendusmeetmed). Õigusaktide rakendamise eest vastutavad komisjon ja iga liikmesriigi pädevad organid, kelleks Eestis on Veterinaar- ja Toiduamet ning Taimetoodanguinspektsioon. Vastutus jaotub järgmiselt:

• 
  komisjon vastutab üldise koordineerimise, inspekteerimise ja revideerimise ning vajalike seadusandlike sammude eest, et tagada ELi standardite ühesugune rakendamine ühtsel Euroopa turul. Komisjon koostab ka nimekirja, milles on loetletud riigid, kes tohivad eksportida ELi (kinnitades rahuldavate struktuuride, kontrolliprotseduuride ja tervishoiustandardite olemasolu veterinaaria ja fütosanitaaria valdkonnas), ning loomsete toodete puhul heakskiidetud ettevõtete nimekirja;
  
• 
  liikmesriigid vastutavad kolmandatest riikidest imporditavate kaupade nõuetekohasuse kontrollimise eest piiril, sealhulgas kontrolliprotseduuride nõuetekohase täitmise eest. Samuti vastutavad nad ELi õigusaktides nõutud ühendusesiseseks kaubanduseks vajalike standardite asjakohase järgimise eest. Kolmandatesse riikidesse eksportimisel vastutavad liikmesriigid üldiselt tootmistingimuste kontrolli ja veterinaarsertifikaatide väljaandmise eest.
  

Veterinaaria

Veterinaaria valdkond on ELis üks õiguslikult enamreguleeritud valdkondi. Valdkonda reguleerib 5 määrust, 67 põhidirektiivi ja ligi 700 otsust. Eesti õigussüsteemis moodustavad valdkonna harmoneerimiseks raamistiku veterinaarkorralduse seadus, loomatauditõrje seadus, loomakaitse seadus ja toiduseadus. Kokku on nende seaduste alusel valdkonna reguleerimiseks kehtestatud üle 50 Vabariigi Valitsuse või põllumajandusministri määruse.

Euroopa Liit sätestab meetmete tagamiseks veterinaaria valdkonnas horisontaalsed nõuded (nõuded, mis kehtestavad ühtsed kontrolliprotseduurid siseturul ja kolmandate maadega kauplemiseks, tõendamine, veterinaarsüsteemi finantseerimine, vastastikuse koostöö põhimõtted liikmesriikide pädevate asutuste vahel, ühtsed teavitamise süsteemid loomahaiguste esinemisest ning loomade ja loomsete saadustega kauplemisel) ning vertikaalsed nõuded erinevate loomaliikide ja loomsete saaduste kaupa (loomahaiguste ennetamine ja tõrje ning loomade heaolu, rahvatervise meetmed loomse toidu käitlemisel ettevõtetes, loomsed jäätmed, keelatud ained, ravimite jäägid jt).
Seoses hullulehmatõve kriisiga Euroopas 2000. aastal ja vajadusest lahendada esilekerkinud probleemid nii põllumajanduslikus tootmises kui tarbija ohutuse tagamisel, otsustas nõukogu moodustada veterinaaria acquis’ alla uue alavaldkonna ja koondada sinna kõik transmissiivsete spongiformsete entsefalopaatiatega seotud kontrolli meetmed. Tõhustamaks veelgi vastuvõetud otsuste ellurakendamist koondati erinevaid abinõusid kehtestavad komisjoni otsused ja kehtestati need ühtse nõukogu 15. mi 2001.a. määrusega nr 999/2001/EÜ .
Fütosanitaaria

Fütosanitaarias reguleeritakse taimetervise, taimekaistevahendite, seemne ja paljundusmaterjali, sordikaitse, söötade, väetiste ja mahepõllumajanduse valdkondi.

Üldjoontes on Eesti õigus ELi seadustikuga kooskõlas, kuid kuna ELis fütosanitaariaga seotud akte pidevalt täiendatakse, siis vajab ka Eesti seadusandlus kaasajastamist.

3. Sisu ja võrdlev analüüs
Eesti on suuteline ELi põllumajanduse, maaelu, veterinaaria ja fütosanitaaria seadusandluse täies mahus üle võtma ja rakendama alates ELiga ühinemisest
Ühinemisakt sisaldab põllumajanduse, maaelu arengu, fütosanitaaria ja veterinaaria valdkonnas üleminekuperioode, erandeid ja tehnilise kohandusi.

Põllumajandus

Otsetoetused

Otsetoetuste osas soovis EL rakendada kõikide kandidaatriikide suhtes üleminekuperioodi. Läbirääkimiste käigus nimetatud üleminekuperioodi lühendati. Sarnane üleminekuperiood kehtestati kõigile kandidaatriikidele.

Vastavalt ühinemisakti II lisa 6. peatükk jagu A punkt 27 alapunkt b artiklile 1a kasvavad põllumajanduse otsetoetuste maksed võrreldes Euroopa Liidus makstavate otsetoetustega vastavalt järgmisele graafikule: 2004 25%, 2005 30%, 2006 35%, 2007 40% 2008 50%, 2009 60%, 2010 70 %, 2011 80% 2012 90%, 2013 100%.
Vastavalt ühinemisakti II lisa 6. peatükk jagu A punkt 27 alapunkt b artiklile 1c võib Eesti rahvuslike lisamaksetega täiendavalt maksta põllumajanduse otsetoetusi kuni ELis makstavate otsetoetuste alljärgnevate tasemeteni: 2004. a - 55%; 2005. a - 60%; 2006. a - 65% ning alates 2007. a võib Eesti maksta rahvuslikke lisamakseid, mis tõstavad otsetoetuste taset ELi algse üleminekuperioodi graafikuga võrreldes 30% võrra (2007. a 70%, 2008. a 80%, 2009. a 90%, 2010. a 100%).
Ühinemisakti II lisa 6. peatükk jagu A punkt 26 alapunkt 1 artikli 33h kohaselt võib vahemikus 2004-2006 rahvuslike lisamaksete maksmiseks kuni otsemaksete graafiku ELi 40% tasemeni eraldada rahalisi vahendeid kuni 20% ELi EAGGF tagatisrahadest, mida Eestil tuleb kaasfinantseerida 20% ulatuses.
Rahvuslike lisamaksete rakendamine lühendaks maaelu arengu meetmete arvelt otsetoetuste üleminekuperioodi kolme aasta võrra.

2004	2005	2006	2007	2008	2009	2010	2011	2012	2013
Otsetoetused vastavalt Liitumislepingu Lisa II, 27.(b) art. 1a
25%	30%	35%	40%	50%	60%	70%	80%	90%	100%
Rahvuslik lisamakse Liitumislepingu Lisa II, 26.(b) art. 1c
55%	60%	65%	70%	80%	90%	100%

Nimetatud rahvusliku lisamakse võimalus tagab Eesti tootjatele võimalikult hea konkurentsitaseme ELi ühisturul.

Teravilja baassaagikus – 2,4 t/ha

1992. aasta ELi ühtse põllumajanduspoliitika reformi järgselt võeti kasutusele teravilja tootjatele rakendatav otsetoetuste süsteem. Selleks kinnitati liikmesriikidele lisaks baaskülvipinnale ka teravilja keskmine saagikus. Keskmise saagikuse arvutamisel võetakse aluseks riigi teravilja keskmine saagikus 5 aastasel perioodil enne selle kehtestamist. Seejuures on eelnevalt maha arvestatud selle perioodi suurima ja väikseima saagiga aastad ning järelejäänud aastate alusel on välja arvutatud keskmine saagikus.

Esialgu oli Eestis oli nimetatud näitaja ELi poolt aluseks võetud perioodil 1995-1999 1,77 t/ha. Läbirääkimiste tulemusena õnnestus kokku leppida baassaagikuse tasemeks 2,4 t/ha, mis on kirjas ühinemisakti II lisa 6. peatükk jagu A punkt 23 alapunktis i. Baassaagikuse tase on väga oluline, kuna see võetakse aluseks teravilja toetuse määra arvutamisel.
Teravilja baaspind – 362 827 ha

1992. aasta EL ühtse põllumajanduspoliitika reformi järgselt võeti kasutusele teravilja tootjatele põllukultuuride otsetoetuste süsteem. Selleks kinnitati liikmesriikidele nn. baaskülvipind vastavalt iga riigi kolme reformieelse aasta keskmisele külvipinnale. Baaskülvipinna hulka arvatakse teravilja, proteiinikultuuride (hernes, uba), õlikultuuride (raps, rüps) külvipind ning kesa ja tootmisest kohustuslikult kõrvalejäetud maa – st maa, mis on tootmisest kõrvale jäetud ning mille eest on riigi poolt toetust makstud (nn set-aside maa). Eesti vastav näitaja oli 2001. aastal 327 390 ha. Ühinemisakti II lisa 6. peatükk jagu A punkt 23 alapunkti i alusel on Eesti teravilja baaspinnaks sätestatud 362 827 ha.

Piimakvoot - 624 483 tonni aastas

Vastavalt ühinemisakti II lisa 6. peatükk jagu A punktile 13 on Eesti piimakvoot 624 483 tonni aastas. Sellest müügiks tööstustele 537 118 tonni ja otsemüügile 87 365 tonni. Aastast 2006 lisandub reserv 21 885 tonni, seega kokku 646 368 tonni aastas.

Piima turustamise mahud on ELis piiratud kvootidega, mis määratakse baasperioodi keskmise tootmise taseme alusel. EL pakkus esialgu Eestile piimakvoodiks 562 633 tonni aastas.
Eestis toodeti 2002. aastal 620 716 t piima, millest läks piimatööstusesse realiseerimiseks 495 329 t ning otsemüügiks hinnanguliselt 45 000 t.
Ühinemisakti VI lisa 4. peatükk punktile 3 on Eestil õigus maksta siseriiklikku piimalehmatoetust kvoodiaastal 2004/2005 samal tasemel nagu enne liitumist. Kvoodiaastal 2005/2006 hakkab EL maksma piimalehmatoetust otsemaksena. Eestil on õigus jätkata siseriiklikult piimalehmatoetuse maksmist vastava ELi toetusskeemi rakendumiseni.
Vastavalt ühinemisakti VI lisa 4. peatükk punktile 2 on ammlehmade definitsiooni osas ettenähtud 3-aastane üleminekuperiood 2004-2006, võimaldamaks maksta ammlehma toetust ka piimatõugu lehmadele, kui nad on ristatud lihatõugu loomadega. Sellega tagatakse, et ammlehma toetusega on kaetud maksimaalselt suur loomade arv. Nimetatud toetus aitab eriti piimatootjaid, kes soovivad piimatootmiselt ümber orienteeruda lihatootmisele.
Tapatoetusega kaetud veiste arv – 107 813, vasikate arv – 30 000

Ühinemisakti II lisa 6. peatükk jagu A punkt 24 alapunkt b sätestab tapatoetusega kaetud veiste arvuks 107 813 ning vasikate arvuks 30 000.

2001. aastal oli tapetud veiste arv Eestis 85 500, millest hinnanguliselt täiskasvanud veiseid 63 400 ning vasikaid 22 100.
Toetustega kaetud ammlehmade arv – 13 416

Vastavalt ühinemisakti II lisa 6. peatükk jagu A punkt 24 alapunktile h on toetustega kaetud ammlehmade arv 13 416. 2001. aasta lõpuks oli ammlehmade arv Eestis 800. EL toetab lihatõugu lehmi, kes imetavad vasikaid, tõstmaks kvaliteet-veiseliha tootmise tasuvust. Läbirääkimiste tulemus annab võimaluse ümber orienteeruda piimatootmiselt lihatootmisele.

Spetsiaaltoetust saavate nuumpullide arv – 18 800

Ühinemisakti II lisa 6. peatükk jagu A punkt 24 alapunkti g kohaselt on spetsiaaltoetust saavate nuumpullide arv 18 800, kusjuures 2001. aasta lõpuks oli pullide arv Eestis 26 500.

Toetustega kaetud uttede arv – 48 000

Ühinemisakti II lisa 6. peatükk jagu A punkt 33 alapunkt c sätestab, et toetustega kaetud uttede arv on 48 000, kusjuures 2001. aasta lõpuks oli uttede arv Eestis 22 000.

Veiseliha lisatoetus – 1 134 510 eurot

Ühinemisakti II lisa 6. peatükk jagu A punkt 24 alapunkti i kohaselt on veiseliha lisatoetus 1 134 510 eurot. Iga-aastane veiseliha lisatoetus kalkuleeritakse veiseliha tootmise näitajate põhjal baasperioodil.

Lambaliha lisatoetus – 51 000 eurot

Vastavalt ühinemisakti II lisa 6. peatükk jagu A punkt 33 alapunktile d on lambaliha lisatoetuseks ettenähtud 51 000 eurot. Iga-aastane lambaliha lisatoetus kalkuleeritakse utetoetust saavate loomade arvu põhjal.

Töötlemistoetus linale - pikakiuline lina 30 t ja lühikiuline lina 42 t

Ühinemisakti II lisa 6. peatükk jagu A punkt 31 alapunktid a ja b sätestavad, et garanteeritud riiklik kogus linakiu töötlemistoetuseks on 30 t pikakiulise lina puhul ja 42 t lühikiulise lina puhul.

Linakiu tootmismahud ei ole ELis piiratud, küll aga on piiratud toetusega kaetud kogused. Eestis toodeti 2001. aastal lühikest ja pikka linakiudu kokku 105 t. Töötlemistoetust Eestis ei maksta.
Kartulitärklise kvoot – 250 t

Kartulitärklise kvoodiks on vastavalt ühinemisakti II lisa 6. peatüki punkti 15 alapunktile a nähtud ette 250 t. Kartulitärklise tootmismahud on EL-is piiratud kvootidega, mis määratakse baasperioodi keskmise tootmise taseme alusel. 2001. aastal toodeti Eestis 78 t kartulitärklist.

Maaelu areng

EL annab üleminekuperioodi 2004-2006 vältel Eestile toetust kuni 5 aastat põllumajanduslikust kasutusest väljas olnud maade metsastamiseks. Toetusega võib katta metsa istutamise ja hooldamisega seotud kulutusi, kuid mitte sissetulekukaotust. Selliselt on sätestatud ühinemisakti II lisa 6. peatükk jagu A punkt 26 alapunkt 1 artikkel 33m lõige 3.

Eesti spetsiifiline looduskeskkond, majandusolukorrast tingitud maakasutusstruktuuri muutused ning maakasutuse vähenemine tingib selle, et toetust vajab ka selliste maade metsastamine, mis on põllumajanduskasutusest välja langenud ega oma potentsiaali taaskasutusele võtmiseks. Toetuse maksmise võimaluse kasutamine sõltub programmeeritavast maaelu arengukava (MAK) 2004-2006 ettenähtavatest meetmetest.
Ühinemisakti II lisa 6. peatükk jagu A punkt 26 alapunkt 1 artikkel 33b lõige 4 reguleerib, et toetus elatustalude restruktureerimiseks on 1000 eurot aastas.
Eestil on võimalus maksta maksimaalselt 5 aastat kestvat ajutist sissetulekutoetust abistamaks elatustalusid ümberstruktureerimise perioodil. Toetuse maksmise võimaluse kasutamine sõltub maaelu arengukava (MAK) 2004-2006 ettenähtavatest meetmetest.
Ühinemisakti II lisa 6. peatükk jagu A punkt 26 alapunkt 1 artikkel 33c lõige 3 sätestab toetuse põllumajandustootjatele ELi nõuetega kohanemiseks järk-järgult väheneva ühikutoetuse (maksimaalne summa 200 eurot/ha) või hektaritoetuse näol 5 aasta jooksul peale liitumist.
Eestil on võimalus maksimaalselt 5 aasta jooksul maksta ajutist toetust kompenseerimaks põllumajandustootjate kulutusi ELi keskkonna-, hügieeni-, loomakaitse-, toiduohutuse- ja kutseohutusnõuetega vastavusse viimisel. Toetuse maksmise võimaluse kasutamine sõltub maaelu arengukava (MAK) 2004-2006 ettenähtavatest meetmetest.
Täiendavalt on maaelu arenguks võimalik rakendada riikliku arengukava raames planeeritavaid meetmeid.
Algatuse LEADER+ vastava meetme raames saab Eesti rakendada toetusi nii uute tegevusgruppide moodustamiseks kui ka olemasolevate tegevusgruppide tegevuse toetamiseks, vastavalt ühinemisakti II lisa 6. peatükk jagu A punkt 26 alapunkt 1 artiklile 33f.
Ühinemisakti II lisa 6. peatükk jagu A punkt 26 alapunkt 1 artikkel 33 g sätestab, et põllumajandustootjatele suunatud nõustamis- ja selgitamisteenuste raames saab Eesti rakendada toetusi nii nõuande-, teabelevi ja tugiteenuste süsteemi väljaarendamiseks, kui ka nõuande-, teabelevi ja tugiteenuste pakkumiseks.
Mahepõllumajandus

Tulenevalt ühinemisakti VI lisa 4. peatüki punktist 1 saab Eesti kasutada turvast ilma piiranguteta mahepõllumajanduses 18 kuu pikkuse üleminekuperioodi jooksul alates Eesti liitumisest. Selle aja jooksul saab Eesti edasise lahenduse leidmiseks tõstatada teema vastava komitoloogia protseduuri raames. Kuna Eestis on suured turbaressursid, on turba kasutamine mahepõllumajanduses seni lubatud piiranguteta.

Samas on sätestatud ka see, et Eesti saab kasutada kaaliumpermanganaati pinnase ja kõikide kultuuride töötlemiseks 18 kuu pikkuse üleminekuperioodi jooksul alates Eesti liitumisest. Selle aja jooksul saab Eesti edasise lahenduse leidmiseks tõstatada teema vastava komitoloogia protseduuri raames. Eestis on kaaliumpermanganaadi vesilahust kasutatud traditsiooniliselt taimepatogeenide tõrjeks pinnase ja seemnete töötlemisel.
Eestil on üleminekuperiood kuni 01. jaanuarini 2006. a mahepõllumajandusliku seemnekasvatuse väljaarendamiseks. Üleminekuperiood on vajalik sordivõrdluskatsete läbiviimiseks (teravili, kartul jt), et selgitada välja Eesti tingimustes mahepõllumajandusele sobivaimad sordid, kui määravaks on võimalikult lühike kasvuperioodi pikkus ja suur talvekindlus ning maheseemne ja paljundusmaterjali tootmise süsteemi väljaarendamiseks.
Põllukultuurid

Eestile kinnitatakse teravilja, proteiinikultuuride ja õlikultuuride viimaseks kevadkülvi lõpetamise ja toetustaotluste esitamise tähtajaks iga aasta 15. juuni.

Komisjoni määruse 2316/1999/EÜ kohaselt on kevadkülvi lõpetamise ja toetusetaotluse esitamise tähtaja määramine liikmesriigi pädevuses. Tähtaja määramiseks esitab Eesti komisjonile vastava taotluse.
EL nõustus Eesti põhjendustega määrata Eestis kasvatatud odrale minimaalseks tera jämeduseks interventsiooni kokkuostus 2,0 millimeetrit. Teemat käsitletakse edasi vastava komitoloogia protseduuri raames enne liitumist ELiga.
Ühte kehtestatud kvaliteedinõuetest pole Eestis kasvatatud odra puhul bioloogilistel põhjustel võimalik täita, kuna Eestis kasvatatakse sarnaselt Soome ja Rootsiga odra varaseid kuuetahulisi sorte, mis on aga peeneteralised.
Puu- ja köögiviljad

EL nõustus Eesti põhjendustega määrata loodavate tootjaorganisatsioonide suuruseks 10 liiget ja turukõlbliku toodangu aasta läbimüügiks 0,25 miljonit eurot või suuruseks 5 liiget ja turukõlbliku toodangu aasta läbimüügiks 0,5 miljonit eurot. Teemat käsitletakse edasi vastava komitoloogia protseduuri raames enne liitumist.

Arvestades Eesti riigi väiksust ja toodangu mahtu, ei ole võimalik koondada nii nagu EL sätestab 40 tootjat ühte organisatsiooni, ega müüa liikmete teatud nomenklatuuri kohast toodangut nii suures väärtuses nagu ELis kehtestatud - 1,5 miljon eurot (ca 23,5 miljonit Eesti krooni).
Järgnevate Eestis kasvatatavad õunasortide lisamist komisjoni määruse 920/89/EMÜ lisa III loeteludesse (tabelid 1 ja 3) käsitletakse vastava komitoloogia protseduuri raames enne liitumist:

• 
  ebaühtlase kattevärvusega õunasortide loetellu (tabel 1, grupp B) 8 sorti: Krameri Tuviõun, Kulikovskoje, Meelis, Melba, Talvenauding, Tellisaare, Tiina, Veteran;
  
• 
  laiguliselt ja õrnalt värvunud õunasortide loetellu (tabel 1, grupp C) 3 sorti: Koit, Sügisdessert, Sügisjoonik;
  
• 
  suureviljalisteks loetavate õunasortide loetellu (tabel 3) 7 sorti: Koit, Meelis, Orlovski Sinap, Sidrunkollane Taliõun, Sügisdessert, Sügisjoonik, Tiina.
  

Eesti kliima ei võimalda viljadel igal aastal nii intensiivselt värvuda kui lõunapoolsetes liikmesriikides, samuti ei kasva viljad nii suureks, kuid ülalloetletud sordid mahuvad määrusega sätestatud kriteeriumide piiridesse.

Eestis kasvatatava 4 ploomisordi - Ave, Edinburgh, Liisu, Tartu Punane - lisamist suureviljaliste ploomisortide loetelusse komisjoni määruse 1168/1999/EMÜ lisasse käsitletakse vastava komitoloogia protseduuri raames enne liitumist.
Eesti kliimas ei kasva ploomid igal aastal nii suurteks kui lõunapoolsetes liikmesmaades, kuid ülalloetletud sordid mahuvad määrusega sätestatud kriteeriumide piiridesse.

Veterinaaria

Eesti taotlust lisagarantiide kehtestamise kohta Aujeszky haiguse puhul käsitletakse vastava komitoloogia protseduuri raames enne liitumist.
Aujezsky’ haigus on sigadele nakkuv viiruslik infektsioon, mida ei ole Eestis kunagi esinenud. Eesti soovib rakendada Eestisse imporditavatele loomadele 30 päeva pikkust karantiini.

Fütosanitaaria

Eesti taotlust teraviljaseemnes ja söödakultuuride seemnes tuulekaera 0-määra sisalduse kehtestamise kohta käsitletakse vastava komitoloogia protseduuri raames peale liitumist.
Tuulekaera leviku tõkestamiseks ei ole põllumajandusministri määruste kohaselt tuulekaera esinemine sertifitseeritud seemnes lubatud. Eesti soovib järgida seda nõuet, mis on ELi reeglitest rangem, ka ELi liikmena.
Eesti taotlust mitmeaastase liblikõielise ida-kitseherne Galega orientalis’e lülitamise kohta söödakultuuride loetellu käsitletakse vastava komitoloogia protseduuri raames peale liitumist.

Söödakultuuride loetellu lisamine lihtsustab seemnete turustamist ELi liikmesriikides.

4. Eelnõust tulenevate kohustuste vastavus Eesti/EL õigusele
Harmoneerimiseks vajalik õigusloome tööplaan on detailselt kirjeldatud Vabariigi Valitsuse tegevuskavas 2002-2003 (VVTK 2002-2003), mida täiendab Euroopa Liiduga ühinemisvalmiduse saavutamise kava 2003 (ELÜSK 2003).

Põllumajandus ja maaelu

Kuna ELi ühist põllumajanduspoliitikat (ÜPP) reguleeritakse ELi määrustega, siis tegelik ÜPP rakendamine saab toimuda alates liitumise hetkeks ning selleks on ettevalmistamisel Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadus. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadus peab sisaldama volitusnorme, mis annavad Vabariigi Valitsusele või põllumajandusministrile õiguse kehtestada õigusakte Euroopa Liidu määrustes liikmesriigile antud pädevuse piires.

ELi õiguse kohaselt tuleb liikmesriigil välja töötada ELi määruste rakendusaktid järgmiste turukorraldusabinõude rakendamiseks:

eksport kolmandatesse riikidesse;

sekkumised põllumajandusturgude stabiliseerimiseks sh

- impordilitsentsid,

- ekspordilitsentsid,

- interventsioonikokkuost,

- eraladustamine,

- tootmiskvoodid,

- otsetoetused,

- tagatised,

- tarbimistoetused;

ÜPP-ga kaasnevad maaelu arengu meetmed;

veterinaar- ja taimetervise meetmed;

ÜPP ja EAGGF tagatisrahastust rahastatavate meetmete teatavate hindamiste kohta teabe edastamiseks ette nähtud meetmed.

Lisaks eeltoodule tuleb Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduses sätestada volitusnormid ülaltoodud meetmete rakendamiseks ning pädevate asutuste, sh makseagentuuri ja teiste toetuste andmisega seotud asutuste õigused ja kohustused ning nende poolt läbiviidava haldusmenetluse erisused, samuti taotluse rahuldamata jätmise alused, riiklik järelevalve ning vastutus. Riikliku järelevalve osas tuleb sätestada riiklikku järelevalvet teostavad asutused, ametnike riikliku järelevalve pädevus ja ettekirjutuste tegemise kord.
Põllumajanduspoliitika osas on Eesti siseriiklike süsteeme rakendades lähendanud neid võimaluse piires ELi süsteemile nagu näiteks otsetoetused, tarbimistoetused (koolipiim), kvoodid (piimakvoot). Maaelu meetmete rakendamise osas on tugev alus pandud SAPARD programmiga.

Veterinaaria ja fütosanitaaria

Eestis kehtiv õigus veterinaaria ja fütosanitaaria valdkonnas vastab üldjoontes Euroopa Liidu nõuetele, kuid täieliku kooskõla saavutamiseks on vajalik suure hulga spetsiifiliste alamaktide vastuvõtmine.

Veterinaaria valdkonnas tuleb enne liitumist ELiga võtta üle direktiivid, mis reguleerivad ELi siseturul kehtivaid kontrollimeetmeid ja veterinaarsüsteemi finantseerimist. Selleks on ettevalmistamisel loomade ja loomsete saadustega toimuva kaubanduse veterinaarkontrolli seadus, millega planeeritakse järgnevaid põhimõttelisi muudatusi:

• 
  tunnistatakse kehtetuks loomade ja loomsete saaduste importimiseks vajaliku eriloa nõue;
  
• 
  impordina käsitletakse alates liitumise kuupäevast ainult sissevedu kolmandatest maadest;
  
• 
  ELi siseturul toimuval piirideta kauplemisel on põhivastutus nõuetekohasuse tagamiseks lähtekoha kontrollil (Eesti kaupade puhul, siis VTA poolt teostatav kontroll), mida toetab pisteline mittediskrimineeriv kontroll veol ja sihtkohal (liikmesriikide poolt läbiviidav kontroll kauba sihtpunktis).
  

Põllumajandusministeerium on läbiviinud õigusaktide analüüsi selgitamaks vajalikke muudatusi veterinaarjärelevalve finantseerimise süsteemi (direktiivi 85/73/EMÜ nõuetega vastavusse viimiseks. Põllumajandusministeerium koostöös Rahandusministeeriumiga planeerib ja valmistab ette 2003. aastal vajaliku eelnõu kehtivate õigusaktide muutmiseks. ANIMO süsteemi sisseviimisega (elektrooniline andmete edastamine veterinaarkontrolli alla kuuluvate kaupade liikumise jälgimiseks) luuakse eeldus lähte- ja sihtkohakontrolli põhimõtete rakendamiseks kauplemisel Euroopa Liidu riikidest pärinevate loomade ja loomsete saadustega.

Veterinaar- ja toidujärelevalve teostamine piiril toimub Euroopa Liidu põhimõtteid järgides. 2003. aasta on otsustavaks piiripunktides nõuetekohaste järelevalvevõimaluste loomisel. Nõuetekohased veterinaarkontrolli läbiviimise tingimused on hetkel Luhamaa, Paljassaare ja Paldiski Lõunasadama veterinaarkontrolli piiripunktides. Otsuse ELi välispiiripunktina jätkamiseks on teinud ka Muuga Sadam. Teiste piiripunktide haldajad peavad tegema otsuse, kas on põhjendatud teha kulutusi jätkamaks Euroopa Liidu veterinaarkontrolli välispiiripunktina või luua ajutised järelevalvevõimalused kuni Euroopa Liiduga liitumiseni. Piiril järelevalvet teostav Veterinaar- ja Toiduameti Piiriteenistus peab lõpule viima järelevalveametnikele tegevusjuhendite koostamise ja piiripunktide varustamise järelevalve teostamiseks vajalike tehniliste vahenditega. Järelevalve paremaks korraldamiseks parandatakse informatsioonivahetust piiripunktide ja administratiivkeskuste veterinaarteenistuste vahel.
Lisaks eeltoodud olulisematele muudatustele seoses ELga liitumisega jätkub valdkonna uute, peamiselt 2001. ja 2002. aastal vastuvõetud direktiivide ja rakendusotsuste ülevõtmine. Samuti tehakse mõningatesse õigusaktidesse muudatusi nende täielikuks vastavusse viimiseks vastava acquis`ga.
Lühiülevaade vertikaalsetest meetmetest alavaldkonniti

Põllumajandusloomade identifitseerimine ja registreerimine

Eesti põllumajandusloomade märgistamine vastab ELi nõuetele.

Põllumajandusloomade registrit haldab Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet. Eesti arendab loomade identifitseerimise ja registreerimise süsteemi elektroonilise andmebaasi tasemele, mis võimaldab loomade liikumise jälgimist ühtse andmebaasi abil. Eriti oluliseks peetakse veiste liikumise jälgitavuse süsteemi, kus veise päritolu puudutav informatsioon peab olema kättesaadav igale veiseliha tarbijale. Kuni elektroonilise andmebaasi täieliku töölehakkamiseni kajastub veise liikumine ühest karjast teise veisepassis.
Loomahaiguste kontrolli meetmed

Eesti rakendab ELiga ühtseid loomahaiguste kontrollimeetmeid. Eesti on A- haiguste (eriti ohtlike loomataudide) vaba riik ning rakendab mittevaktsineerimise poliitikat. Eesti on taotlenud lisagarantiisid ja esitanud komisjonile vastava analüüsi Aujeszky haiguse osas elus sigade ja sigadelt pärinevate saadustega kauplemiseks ELi siseturul, et kaitsta oma taudivaba staatust. Ühinemisleping näeb selles osas ette võimaluse anda Eestile sellised lisagarantiid juba liitumise hetkest kasutades vastavat komitoloogia protseduuri.

Loomakaitse

Eesti on võtnud üle ja rakendab ELi miinimumnõudeid vasikate, sigade ja munakanade pidamisele, samuti standardeid, mida tuleb järgida loomade veol ja põllumajandusloomade tapmisel .

Rahvatervise meetmed

Eesti rakendab ELiga ühtseid rahvatervise meetmeid. Rahvatervise meetmete all käsitletakse nõudeid, mis on kehtestatud otsese eesmärgiga kaitsta inimese tervist. Suurima valdkonna moodustavad siin reeglid, mida esitatakse loomse päritoluga toiduainete (piim, liha, kala, munad jt) käitlemisele, mis eelneb nende toodete turuleviimisele. Lisaks kuuluvad siia alla loomade ravimiseks keelatud ainete, ravimisest tingitud ravimijääkide piirnormide, mikrobioloogiliste standardite jt sarnaste nõuete esitamine ja nende täitmise kontroll.

Transmissiivsete spongiformsete entsefalopaatiate (TSE) kontrolli meetmed

Eesti teeb ettevalmistusi ELi TSE kontrollimeetmete täielikuks rakendamiseks. Põhilised nõuded ja Eesti valmisolek nende rakendamiseks on järgmine:

• 
  täielik loomse proteiini sööda keeld põllumajandusloomadele. Mäletsejaliste osas jõustus keeld 1. veebruaril 2001 a. Täielik söödakeeld jõustub Eestis 1. juulil 2003. a;
  
• 
  eri riskiastmega materjalide, mis võivad sisaldada haigust edasikandvat priooni (SRM), eraldamine tapamajas ja nende kõrvaldamine inimese ja looma toiduahelast – SRM eraldamine jõustus lõplikult 1. jaanuar 2003;
  
• 
  meetmed taudikahtluse ja haiguse diagnoosimise korral – ELiga samadel alustel alates 1. jaanuarist 2003. a;
  
• 
  haiguse aktiivne seire riigi veiste, lammaste ja kitsede populatsioonides.Seire täielikuks vastavusse viimiseks on algatatud PHARE projekt, mis võimaldab nõuetekohase seire alustamist hiljemalt 2003. aasta teisest poolest. Riik on eraldanud nimetatud projekti kaasfinantseerimiseks 11, 34 miljonit Eesti krooni;
  
• 
  SRM nõuetekohane hävitamine – Eesti on alustanud nõuetekohase jäätmekäitlustehase ehitamist ning viib jäätmete käitlemise vastavusse hiljemalt liitumise hetkeks.
  

Jäätmekäitlus

Loomsete jäätmete käitlemiseks Eestis kasutatakse hetkel 70% ulatuses jäätmete matmist ning 30% ulatuses jäätmete ümbertöötamist. Tulenevalt ELi õigustikust võib loomsete jäätmete matmist kasutada ainult erijuhtudel. Kuna Eestis puudub hetkel nõuetekohane kõrge riskiastmega loomsete jäätmete (surnud loomad, toidukõlbmatuks tunnistatud loomsed saadused, eri riskiastmega jäätmed jms) käitlusettevõte kasutatakse matmist laialdaselt. Seda on teravalt kritiseerinud ka Euroopa Liit.. Nimetatud ettevõtte rajamist on alustatud PHARE projektina Väike-Maarjasse.

Fütosanitaaria

Ülevaade horisontaalsetest meetmetest:

Fütosanitaaria valdkonnad on reguleeritud taimekaitseseaduse, sordikaitseseaduse, söödaseaduse, seemne- ja taimse paljundusmaterjali seaduse, mahepõllumajandusseaduse, väetiseseaduse ja nendest tulenevate määrustega.

Taimetervis

Euroopa Liidus on valdkond reguleeritud valdavalt direktiividega, Eestis taimekaitseseaduse ja selle rakendusaktide alusel, millega kehtestatakse nõuded taimede ja taimsete saaduste tootmisele ja sisseveole, valdkonnas tegutsevate isikute kohustused ja nõuded ohtlike kahjustajate leviku tõkestamiseks.

Taimekaitsevahendid

ELis on valdkond reguleeritud valdavalt direktiividega, Eestis taimekaitseseaduse ja selle rakendusaktidega, mis sätestavad nõuded taimekaitsevahendite registreerimisele, turustamisele, kasutamisele ja sisseveole ning taimekaitseseadmete kasutamisele. Lisaks reguleerivad valdkonda veel toiduseadus, kemikaaliseadus, veeseadus jt. inimese tervise ja keskkonna ohutust reguleerivad õigusaktid.

Seeme ja paljundusmaterjal

ELis on valdkond reguleeritud valdavalt direktiividega, Eestis seemne ja taimse paljundusmaterjali seaduse ja Taimekaitseseaduse ning nende rakendusaktide alusel, milles sätestatakse valdkonnas tegutsevate isikute kohustused, kehtestatakse nõuded sortide kasutamisel, seemne ja paljundusmaterjali tootmisel, sertifitseerimisel ja kontrollimisel ning turustamisel ja sisseveol.

Sordikaitse

ELis on valdkond reguleeritud valdavalt määrustega, Eestis sordikaitseseaduse ja selle rakendusaktidega, milles sätestatakse nõuded sordile, selle kaitse alla võtmise taotlemise ja kaitse alla võtmise kord ja tingimused ning kaitsealuse sordi omaniku õigused ja kohustused.

Sööt

Euroopa Liidus on valdkond reguleeritud valdavalt direktiividega, Eestis söödaseaduse ja selle rakendusaktide alusel, milles sätestatakse valdkonnas tegutsevate isikute kohustused ning nõuded sööda kvaliteedi ja ohutuse tagamiseks selle tootmisel, turustamisel ja sisseveol.

Väetis

Euroopa Liidus on valdkond reguleeritud valdavalt direktiividega, Eestis väetiseseaduse ja selle rakendusaktide alusel, milles sätestatakse valdkonnas tegutsevate isikute kohustused ning kvaliteedi- ja ohutusnõuded väetiste tootmisel, turustamisel ja sisseveol.

Mahepõllumajandus

Euroopa Liidus on valdkond reguleeritud valdavalt määrustega, Eestis mahepõllumajanduse seaduse ja selle rakendusaktide alusel, milles sätestatakse valdkonnas tegutsevate isikute kohustused ning nõuded mahepõllumajandusele viitavalt märgistatud saaduste ja toodete tootmisel, töötlemisel, turustamisel, sisse- ja väljaveol.

Vertikaalsete meetmete ülevaade:
Taimetervise register viiakse liitumise hetkeks kooskõlla ELi nõuetega. Taimetervise registrit haldab (Taimetoodangu Inspektsioon (TTI). Muutuvad registri kande alused, mis võimaldavad paremini jälgida taimetervist ja tõkestada ohtlike taimekahjustajate levikut. Loodud on fütosanitaarse sertifikaadi ja taimepassi väljastamise ja toimimise süsteem. Taimetervise registrisse kuuluvate toodete turustamise puhul luuakse seadusandlusega olukord, kus kaup peaks olema tuvastatav alates kasvukohast kuni letini. Tõhustatakse Taimse Materjali Kontrolli Keskuse (TMKK) ja TTI vahelist infovahetust taimekahjustajatest ja taime tervise seisunditest ning vastavalt sellele rakendada meetmeid vältimaks taimekahjustajate levikut.
Söötade kontroll

Söödaseadus viiakse kooskõlla ELi nõuetega. Kontrolli tootjate üle tõhustatakse.

Taimetervis ja taimekaitsevahendid

Taimekaitseseadus harmoniseeritakse ELi õigustikuga. Õigusaktidesse lisanduvad mõningad uued mõisted ning olukordadest, kus taimetervise ja -kaitse osas, mis puudutab taimekahjustajate sissevedu, registreerimist ja tõrjumist ning taimekaitseseadmete katsetamist ja registreerimist, informeeritakse komisjoni. Taimekaitsevahendite registreerimine ja kontroll toimib. Rakendatakse ELi toimainete nimekirja.

Taimekaitseseadusse on lisandunud osa, mis puudutab nõudeid puidukuivatite tunnustamiseks, lisaks sertifitseeritud kartuli registreerimine. Samuti on täiendatud ja täpsustatud seaduse sõnastust.

5. Mõjud
Turukorralduse meetmete rakendamine

Euroopa Liiduga võrdsed tingimused võimaldavad kõrvaldada subsideeritud impordi mõju siseturu hindadele ja stabiliseerida põllumajandussaaduste turu, mille tulemusel suurenevad põllumajanduse sissetulekud esialgsete hinnangute järgi peamiselt veisekasvatusest 1,55 korda. Näiteks põhjustas toiduainete maailmaturu konjunktuuri halvenemine 2002. aastal põllumajandusettevõtete ja talude tulude vähenemise Eestis 10,3%, Euroopa Liidu liikmesriikides Eurostati andmetel 3%.

Põllumajandussaaduste hindade madalal hoidmine on toonud kasu ebaefektiivselt töötavatele tööstustele sh peamiselt piimatööstustele. Piimatööstuste moderniseerimiseks on tehtud piima tootjahindade allasurumisest saadud täiendavate tulude arvel põhjendamatult suuri ja ebaotstarbekaid investeeringuid. Spetsialiseerumise tase Eesti piimatööstustes on võrreldes liikmesmaade sõsarettevõtetega madal. Näiteks toodavad viis suuremat tööstust üheksat erinevat toodet, sealjuures paljud hinnalised seadmed on alakoormatud. Nõuetele täielikult vastavateks tunnistatud piimatööstuste töötlemisvõimsustest kasutatakse 70% ja ettevõtetes, kus nõuetele vastavus on hinnanguliselt 60%, kasutatakse tootmisvõimsusi 40%.

Euroopa Liidus toimivad turukorraldusmeetmed soodustavad liikmesriikide kogemuste põhjal põllumajandustootjate ja töötleva tööstuse majandussuhete korrastamiste ning lisaväärtuse jaotumist vastavalt sektorite panusele.

Maaelu arengu toetused

Toetuste maht kandidaatriikidele ületab komisjoni hinnangul 50% ulatuses liikmesriikidele planeeritud toetusi. Maaelu arengu toetused, mis on suunatud väikese sissetulekuga taludele, agrokeskkonna ja Euroopa Liidu nõuetega kohanemise meetmete rakendamiseks, võimaldavad ühtlustada maapiirkondade erinevate sihtrühmade ning regioonide sissetulekuid ja elatustaset.

2001. a oli põllumajandusliku raamatupidamise andmebaasi (inglise keeles lühendatult. FADN ) andmetel väiketootjate, kelle majapidamiste osatähtsus moodustab 2/3 põllumajandusettevõtete ja talude koguarvust, netolisandväärtus ühe tööjõu kohta 33570 Eesti krooni aastas, suurtes taludes ja põllumajandusettevõtetes 92810 Eesti krooni aastas. Maaelu toetusmeetmete arvel on võimalik anda väiketaludele lisaks otsetoetustele väiketalude kohanemisabi.
Investeeringute toetused

Põllumajanduse põhivaradesse tehti 1996-2001 a. investeeringuid brutolisandväärtuse suhtes 11,5%, mis ei taga jätkusuutlikkust ja on 2,5 korda vähem kui Euroopa Liidus keskmiselt (24-26%). Prognooside kohaselt võimaldavad SAPARD/RAK toetused suurendada investeeringuid põhivarasse lisandväärtuse suhtes 2005. aastaks 19-20%ni. Siiski ei taga 2005-2006 aasta prognoositavad investeeringute mahud 1991-2000 a tekkinud kapitalinappust ja vananenud tehnoloogia väljavahetamist.

Otsetoetused

Põllumajanduse madal rentaablus on põhjustatud peamiselt sellest, et põllumajandusettevõtetel ei jätku piisavalt käibevahendeid. Näiteks oli põllumajanduse maksevõimekordaja, mis iseloomustab likviidsete käibevarade suhet lühiajalistesse kohustustesse 1999-2001. aastal riigi keskmisega võrreldes 54-59%. Käibevarade nappuse tõttu anti näiteks 2002. a teraviljadele mineraalväetisi majandusliku tasuvuse piirmääraga võrreldes (see on minimaalne väetamistase, millest kõrgemal muutub teraviljakasvatus tulutoovaks) kolmandiku võrra vähem.

Otsetoetused 55-65% Euroopa Liidu tasemest võimaldavad parandada käibevahendite seisu, tõsta tootmise rentaablust ning ühtlustada põllumajanduse ja teiste majandussektorite palgatasemete erinevusi.
Tootmiskvoodid

Üldjuhul tagavad tootmiskvoodid põllumajandusele stabiilse arengu, v.a. spetsiaaltoetuse õiguste kvoot. Mitmetes sektorites s.h.lamba ja lihaveisekasvatus loovad kvoodid võimaluse tootmise laiendamiseks. 2003. aasta algul esitatud piimatootjate kvooditaotlused mõnevõrra ületasid nii tegelikke tootmismahte kui Euroopa Liidu poolt kvoodiaastaks 2004/2005 pakutud kvoodi taset. Kvootide korrigeerimine toimub aasta jooksul laekuva aruandluse s.t. tegeliku tootmismahu alusel võrdse kohtlemise printsiibil.

Fütosanitaaria ja veterinaaria

Fütosanitaaria ja veterinaaria osas on toimunud õigustiku harmoneerimine ja ELi õigusaktidest tulenevate nõuete sisseviimine järk-järgult kogu liitumiseelse perioodi vältel ning seetõttu liitumise hetk suuri muutusi kaasa ei too.

6. Rakendamine
Põllumajandusministeerium

Ministeeriumi põhiülesanne on Vabariigi Valitsuse põllumajandusalane ja maaelualane nõustamine, ettepanekute esitamine ning põllumajanduspoliitika ja maaelupoliitika elluviimine talle antud pädevuse piires.

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet

Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) on Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas olev valitsusasutus, mis moodustati 20. juulil 2000. aastal vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse §-i 64 muutmise seadusele. PRIA tegutseb põllumajandusministri poolt kinnitatud määruse "Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti põhimäärus ning struktuur ja teenistujate koosseis" alusel.

PRIA korraldab riiklike põllumajanduse ning maaelu arengu toetuste andmist ning Euroopa Liidu SAPARD programmi toetuste administreerimist.

PRIA ülesandeks on ka põllumajandusega seotud riiklike registrite ja andmekogude (näiteks loomade register) pidamine ning registriandmete töötlemine ja analüüsimine.

PRIA peab korraldama ka ÜPP meetmete rakendamise koostöös Tolliametiga ekspordi-impordi puhul ning Taimetoodangu Inspektsiooniga (TTI) ja Veterinaar- ja Toiduametiga (VTA) toetuste kontrolli osas.
PRIA peab rakendama järgmisi ÜPP turukorraldusmeetmeid:

eksport kolmandatesse riikidesse;

sekkumised põllumajandusturgude stabiliseerimiseks sh

- impordilitsentsid,

- ekspordilitsentsid,

- interventsioonikokkuost,

- eraladustamine,

- tootmiskvoodid,

- otsetoetused,

- tagatised,

- tarbimistoetused;

ÜPP-ga kaasnevad maaelu arengu meetmed;

veterinaar- ja taimetervise meetmed;

ÜPP ja EAGGF tagatisrahastust rahastatavate meetmete teatavate hindamiste kohta teabe edastamiseks ette nähtud meetmed.

Taimetoodangu Inspektsioon

Fütosanitaaria valdkonnas riiklikku järelevalvet teostavaks ametkonnaks on Taimetoodangu Inspektsioon (edaspidi TTI). TTI on valitsusasutus Põllumajandus-ministeeriumi haldusalas.

TTI teostab riiklikku järelevalvet ning kohaldab riiklikku sundi taimekaitse, taime­tervise, seemne ja taimse paljundusmaterjali sertifitseerimise ja kontrolli, sordikaitse, väetiste, söötade, mahepõllunduse ja aiandussaaduste kvaliteedi kontrolli vald­kondades. Järelevalve teostamise aluseks on taimekaitseseadus, sordi­kaitse­seadus, seemne ja taimse paljundus­materjali seadus, vVäetise­seadus, mahe­põllu­majanduse seadus, aiandustoodete seadus ja söödaseadus ning nende rakendus­aktid.
Veterinaar- ja Toiduamet

Veterinaar- ja Toiduamet (edaspidi VTA) on Põllumajandusministeeriumi valitsemis­alas tegutsev valitsusasutus. Amet on aruandekohustuslik põllumajandusministri ees, kes suunab ja koordineerib tema tegevust ning teostab tema tegevuse üle teenistuslik­ku järelevalvet. VTA korraldab veterinaariat, toiduohutust ja loomakaitset reguleerivate õigusaktide rakendamist ning teostab riiklikku järelevalvet ja kohaldab riiklikku sundi. Järelevalve teostamise aluseks on veterinaarkorralduse seadus, looma­tauditõrje seadus, toiduseadus, loomakaitseseadus ja ravimiseadus.

Veterinaaria valdkonnaga seotud järelevalve koordineerimise ja kontrollimisega tegeleb VTA keskasutuses loomatervishoiu ja loomakaitse osakond, mille koosseisu kuulub loomatervishoiu büroo ja loomakaitse büroo, ning toiduhügieeni osakonna loomse päritoluga toidu hügieeni büroo. VTA keskasutuse pädevuses on Euroopa Liitu eksportivate ettevõtete tunnustamine ning kord aastas nende ettevõtete inspekteerimise teostamine.
Taimse Materjali Kontrolli Keskus (TMKK) TMKK on põllumajandusministeeriumi poolt hallatav riigiasutus, mille ülesanneteks on sordivõrdlus- ja järelkontrollikatsete läbiviimine ja Taimetoodangu Inspektsioonile järelevalve tagamiseks ning seemnete sertifitseerimiseks vajalike laboratoorsete analüüside tegemine, samuti põllumajandustava alaste uuringute ja teaduslike põldkatsete korraldamine. TMKK ülesandeks on ka turukorraldusmeetmete rakendamiseks vajalike analüüside tegemine.
Veterinaar- ja Toidulaboratoorium

Veterinaar- ja Toidulaboratooriumi (VTL) põhitegevuseks on loomade, lindude, kalade ja mesilaste haiguste laboratoorne diagnoosimine ning loomse päritoluga toorme, toiduainete ja söötade ohutuse ja kvaliteedi laboratoorne kontroll. Lisaks sellele osaleb VTL seireuuringutes ja järelevalveprogrammides, et määrata nakkushaiguste leviku ulatust koduloomade, -lindude ja ulukite populatsioonides, saasteainete ja ravimijääkide esinemist loomsetes toiduainetes.

7. Jõustumine
Suurem osa põllumajanduse, s.h. maaelu, fütosanitaaria, veterinaaria alasest ELi õigustikust hakkab Eestile kehtima liitumisest. Eestile on kehtestatud järgmised üleminekuperioodid:
Üleminekuperiood otsetoetuste rakendamisel.

Põllumajanduse otsetoetuste maksed kasvavad võrreldes Euroopa Liidus makstavate otsetoetustega vastavalt järgmisele graafikule: 2004. a 25%, 2005. a 30%, 2006. a 35%, 2007. a 40%, 2008. a 50%, 2009. a 60%, 2010. a 70 %, 2011. a 80%, 2012. a 90%, 2013. a 100%.

Otsetoetuste osas soovis EL rakendada kõikide kandidaatriikide suhtes üleminekuperioodi. Sarnane üleminekuperiood kehtestati kõigile kandidaatriikidele.
Eestil on üleminekuperiood kuni 01. jaanuarini2006. a mahepõllumajandusliku seemnekasvatuse väljaarendamiseks.
Ammlehmade definitsiooni osas on 3-aastane üleminekuperiood 2004-2006, võimaldamaks maksta ammlehma toetust ka piimatõugu lehmadele, kui nad on ristatud lihatõugu loomadega.
Maaelu arenguks annab EL üleminekuperioodi 2004-2006 vältel Eestile toetust kuni 5 aastat põllumajanduslikust kasutusest väljas olnud maade metsastamiseks. Toetusega võib katta metsa istutamise ja hooldamisega seotud kulutusi, kuid mitte sissetulekukaotust.

8. JAGU