Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

1. Sissejuhatus

Seletuskirja osa on koostanud ELiga liitumisläbirääkimiste transpordi töögrupi juht Anti Moppel ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi peaspetsialist Aveli Karja. Liitumisläbirääkimiste käigus kaasati Eesti poolsete seisukohtade kujundamisesse ka Eesti Rahvusvaheliste Autovedajate Assotsiatsioon ja Autoettevõtete Liit.

Vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 3 on ühtne transpordipoliitika ühtse turu kujundamisel üheks tähtsamaks aluseks. Raamistiku selle poliitika ellurakendamiseks kehtestavad EÜ asutamislepingu artiklid 70 - 80 transpordipoliitika kohta. Üle-Euroopaline transpordi võrgustiku infrastruktuur on reguleeritud EÜ asutamislepingu artiklites 154-156.

2. Eesmärk
EÜ asutamiselepingu eesmärkide saavutamiseks rakendavad liikmesriigid ühist transpordipoliitikat. EÜ asutamislepingu artiklite 70-80 alusel on ühenduse eesmärgid transpordi valdkonnas järgmised:

• 
  saavutada ühtne turg, kehtestades reeglid turulepääsu liberaliseerimiseks ja diplomite, tunnistuste ja muude kvalifikatsioonitõendite vastastikuseks tunnustamiseks (artikli 71 punkt a);
  
• 
  kõrvaldada ühtlustatud standardite abil erinevused, mis põhjustavad konkurentsi kahjustamist (artiklid 72, 75, 76);
  
• 
  kehtestada eritingimused riigiabi ja avalikkusele teenuste osutamise kohustuste vallas (artiklid 72 ja 73);
  
• 
  parandada transpordi ohutust (artikli 71 lõige c);
  
• 
  tegeleda transpordi keskkonnaalase mõjuga (artikkel 174 keskkonnapoliitika jaotise all).
  

Transpordi acquis jaguneb eraldi alavaldkondadeks, milleks on transpordi horisontaalsed küsimused, maanteetransport, merendus, raudteetransport ja lennundus.

Maanteetranspordi siseturu loomise tähtsaim põhimõte on teenuste osutamise vabaduse kindlustamine ning mittediskrimineerimine kodakondsuse või asutamiskoha alusel (EÜ asutamislepingu artiklid 75 ja 76). Liikmesriikide rahvusvaheline turg annab ühenduse piires õiguse teostada liikmesriikide vahel maanteevedusid, kui vedaja vastab ametialale kehtestatud tingimustele. Maanteetranspordipoliitika põhimõtted sisaldavad ka maanteede ohutuse parandamist ning kvaliteedi parandamist maanteetranspordi sektoris.
Erinevalt maanteetranspordist ei ole raudteevedude turg erinevate ELi liikmesriikide vahel avatud. Selle sektori taaselustamine aastaks 2010 on ELi transpordipoliitika üheks põhieesmärgiks.
Meretranspordi valdkonnas on ELi poliitika põhilisteks eesmärkideks ohutuse tagamine, teenuste osutamise vabaduse kindlustamine, meretranspordi ja siseveeteede kasutamise soodustamine. ELi sisese mereteede ühenduse elavdamine nõuab paremat ühendust sadamate, raudtee ja siseveeteede vahel ning sadamateenuste kvaliteedi tõstmist. Meretranspordi osakaalu tõstmine võib aidata leevendada ülekoormust maanteedel ning korvata puudujääke raudteetranspordis.
Lennutranspordi oluliseks põhimõtteks on tasakaalu loomine õhutranspordi kasvu ja looduskeskkonna vahel, ees ootab lennuliiklust puudutava seadusandluse muutmine, et tekiks nn “ühine taevas”.
Horisontaalsed küsimused on põhilisteks ELi eesmärkide saavutamise vahendiks üle-Euroopalise transpordivõrgustiku arendamisel, mille kujundamise põhimõtesätestati EÜ asutamislepingu XV jaotisega (artiklid 154-156). Artikkel 154 kohustab ühendust kaasa aitama üle-Euroopalise transpordivõrgu infrastruktuuri rajamisele ja arendamisele ning seda mitte ainult transpordi vaid ka telekommunikatsioonide ja energeetika suhtes.
2001. a komisjoni valge raamat käsitleb Euroopa transpordipoliitika arengut aastani 2010 ning pakub meetmeid eri transpordiliikide tasakaalustatud arenguks, ummikutega toimetulekuks ja transpordist tulenevate kahjulike mõjudega (keskkonnale, liiklusõnnetused) toimetulekuks. EL toetab transpordinõudluse ohjamist, üleminekut maantee- ja õhutranspordilt keskkonnasõbralikumatele transpordiliikidele, üle-Euroopaliste transpordivõrkude arendamiskontseptsiooni, kusjuures infrastruktuuri arendamisel antaks eelis raudteede, veeteede, ühistranspordi ja intermodaalse transpordi arengule.
Praegu pööratakse transpordi sektoris erilist tähelepanu õiglase ja efektiivse hinnakujunduse asjakohaste kontseptsioonide arendamisele, mereohutuse parandamisele ja kaubandusliku lähenemisviisi edendamisele raudteetranspordis.

3. Sisu ja võrdlev analüüs

Selle valdkonna ELi õigus on ühtlustatud autoveoseaduse, ühistranspordiseaduse, liiklusseaduse, raskeveokimaksu seaduse, teeseaduse, raudteeseaduse, meresõiduohutuse seaduse, sadamaseaduse, kaubandusliku meresõidu koodeksi, laeva lipuõiguse ja laevaregistri seaduse, lennundusseaduse ning nendest tulenevate määrustega.

Sisetranspordi alavaldkonda käsitleb ühinemislepingu II lisa 8. peatüki jagu A, kus täiendatakse asjaomast EÜ määrust. Tegemist on tehnilise täiendustega, mille kohaselt nõukogu määruse 1108/70/EMÜ II lisa täiendatakse vastavate Eesti vastetega raudtee peavõrkude ja sellega ühendatud avalikuks kasutamiseks määratud võrkudesuhtes. Maanteede puhul on ära nimetused erinevate maanteeliikide eestikeelsed vasted.
Meretransporti käsitleb ühinemislepingu II lisa 8. peatüki jagu B, millega tehakse tehniline täiendus komisjoni määrusesse. Eestit selle alapunkti täiendused ei puuduta.
Maanteetranspordi suhtes tehakse ühinemislepingu II lisa 8. peatüki jaos tehnilisne kohandus, mille kohaselt täiendatakse selle alavaldkonna direktiive ja määruseid (n lisatakse õigusaktidesse eestikeelsed terminid juhilubadele ja tunnusmärkidele, raskeveokimaksu eestikeelne termin ning Eestis enne ELiga liitumist väljastatud maanteeveo-ettevõtjate tunnistuste võrdsustamise tingimused ELi nõuetega).
Raudteetranspordi kohta tehakse tehnilised täiendusedühinemislepingu II lisa 8. peatükis jaos D, asjaomaste Eestit käsitlevate viidetega ning kehtestatakse üle-Euroopalised raudteevõrgustikku kuuluvate liinide kaardid.
Siseveeteede transpordi alavaldkonnas tehakse ühinemislepingu II lisa 8. peatüki jaos E tehniline kohandus, millega täiendatakse selle alavaldkonna direktiive ja määruseid vastavate Eestit käsitlevate viidetega.
Üle-Euroopalise transpordivõrgustiku suhtes muudetakse ühinemislepingu II lisa 8. peatüki jao F kohaselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse 1692/96/EÜ I lisa uute liikmesriikide üle-Euroopalisse transpordivõrgustikku kuuluvate maanteeliinide, raudteevõrgustiku, siseveeteede, sadamate, lennujaamade ja kombineeritud transpordivõrgustiku kaartidega. Tunnustatud üle-Euroopalised võrgud on on pärast ühinemist ELiga erinevate struktuurifondide rahastamisotsuste (investeeringud infrastruktuuri arengusse, uuringutesse jms) aluseks. Näiteks rahastab ühtekuuluvusfond üle-Euroopalise transpordivõrgustiku arendamist.
Lennunduse alavaldkonda käsitleb ühinemislepingu II lisa 8. peatüki jagu G, kus täiendatakse direktiive ja määruseid viitega Eesti kohta. Tegemist on tehnilise kohandusega, millega lisatakse lennujaamade nimekirja uute liikmesriikide lennujaamad ning lennuliikluse korraldamisega seotud uute liikmesriikide asjaomaste üksuste andmed.
Ühinemisakti artikli 24 ja lepingu VI lisa 8. peatüki kohaselt kehtestatakse Eesti suhtes transpordipoliitikat käsitlev üleminekuperiood, mis käsitleb maanteetransporti, täpsemalt kabotaažvedusid, ning on pikemalt lahti seletatud järgnevalt.

4. Eelnõust tulenevate kohustuste vastavus Eesti/EL õigusele
Üldjoontes vastab Eesti õigus transpordi acquis’le. Üksikutes alavaldkondades vaja täieliku kooskõla saavutamiseks mõningate õigusaktide vastuvõtmine, mida tehakse 1. jaanuariks 2004. a.
Maanteetranspordi alavaldkonnas tuleb enne 1. jaanuari 2004. a. ette valmistada liiklusseaduse eelnõu, millega ühtlustatakse komisjoni otsus 2000/275/EÜ teatud kategooria juhilubade vastastikuse tunnustamise kohta ning nõukogu ja liikmesriikide esindajate ühisresolutsioon (ELT C172 09.07.1991 lk 1) ühenduse liiklusohutuse programmi elluviimise kohta.
Raudteetranspordis tuleb enne 1. jaanuari 2004. a ette valmistada rahvusvaheliste raudteevedude konventsiooniga (COTIF) ühinemise seaduse eelnõu. Selle eelnõuga tuleb Eesti õigus ühtlustada rahvusvaheliste raudteevedude konventsiooniga (konventsiooni osad: rahvusvahelise kaubaveo eeskiri - CIM; rahvusvaheline reisi- ja pagasiveo eeskiri - CIV; ohtlike kaupade veo eeskiri - RID) ning nõukogu direktiiviga 96/49/EÜ (muudetud direktiiviga 2000/62/EÜ) liikmesriikide seaduste ühtlustamise kohta ohtlike kaupade raudteevedude suhtes. Samuti tuleb 1. jaanuariks 2004. a valmistada ette raudteede vastastikuse koostöövõime seadus, et ühtlustada direktiiv 96/48/EÜ üle-Euroopalise kiirraudteesüsteemi vastastikuse opereeritavuse kohta ning direktiiv 2001/16/EÜ tavaraudteesüsteemi vastastikuse koostoime kohta.
Merenduse kohta võetakse enne 1. jaanuari 2004. a vastu ELi direktiivide 2002/25/EÜ, 2002/35/EÜ ja 96/98/EÜ ühtlustamiseks vajalikud meresõiduohutuse seadusest tulenevad alamaktid. Komisjoni direktiivi 2002/75/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 96/98/EÜ laevavarustuse kohta ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2001/96/EÜ, mis kehtestab puistlastilaevade ohutu laadimise ja lossimise ühtlustatud nõuded ning menetlused, vastavusse viimiseks Eesti õigusega tuleb teha vajalikud muudatused meresõiduohutuse seadusesse ja sadamaseadusesse.
Lennunduse valdkonnas olulisi seadusemuudatusi kavandatud ei ole ning selle alavaldkonna õigusaktid vastavad ELi õigusele. Vastavalt nõukogu määrusele 3922/91/EMÜ tehniliste nõuete ja haldusprotseduuride ühtlustamise kohta tsiviillennundus (tegemist on määruse lisas toodud JAR 21 ning JAR 145 nõuete rakendamisega) tuleb 2003. aasta I poolaasta jooksul muuta Majandus- ja Kommunikatsiooniministri määrust “Õhusõiduki ehitamiseks, valmistamiseks ja hooldamiseks sertifikaadi väljaandmise tingimused”.
Kõik nimetatud muudatused töötab välja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.
Vastavalt ühinemislepingu VI lisa 6. peatükile, mis käsitleb transpordipoliitika üleminekuperioodi, avab EL kabotaažvedudele liikmesriikide rahvuslikud maanteevedude turud Eesti maanteetranspordi vedajatele järk-järguliselt. Rakendatakse vastastikust üleminekumehhanismi ajalise kestusega 2 aastat üldist üleminekuperioodi, pluss 2 aastat bilateraalset üleminekuperioodi (valikuliselt), pluss 1 aasta üleminekuperioodi (valikuliselt, põhjendatuna) peale Eesti liitumist ELiga.
Nimetatud üleminekuperioodi jooksul ei saa praegustes ega uutes liikmesriikides asutatud transpordiettevõtted osutada siseriiklikke maanteetranspordi teenuseid Eestis ja vastupidi, Eesti vedajad ei saa osutada siseriiklike maanteetransporditeenuseid teistes liikmesriikides.
Enne teise aasta lõppu peale Eesti ühinemist ELiga peavad praegused või uued liikmesriigid, kelle suhtes üleminekuperiood kehtis, teatama komisjonile, kas nad kavatsevad pikendada üleminekuperioodi veel maksimaalselt kaheks aastaks, või nad kavatsevad rakendada acquis’d sellest hetkest alates täielikult. Acquis’ rakendamisel üleminekuperiood tühistub.
Lisaks eelnevale võib mistahes liikmesriik kabotaažvedude turu tõsiste häirete või nende ohu korral teatada komisjonile, et pikendab kabotaažvedude üleminekuperioodi erandina veel ühe aasta võrra. Kui taolist teatist ei esitata, siis rakendatakse acquis’d ning üleminekuperiood on automaatselt kehtetu.
Üksnes acquis’d rakendavates liikmesriikides asutatud transpordiettevõtted võivad teostada kabotaažvedusid nendes liikmesriikides, kes on samuti otsustanud acquis’d rakendada täies ulatuses.
Selle aja jooksul, kui liikmesriik rakendab kabotaažvedudele piiranguid, võivad kõik acquis’d rakendavad liikmesriigid toetuda kaitsemeetmete klauslile (safeguard mechanisms) juhul, kui järsult kasvanud kabotaažvedude tõttu tekivad tõsised häired asjaomase riigi siseturul või selle osal. Näiteks kui pakkumine ületab oluliselt nõudluse või seatakse ohtu maanteetranspordi ettevõtete rahaline tasakaal või suure hulga transpordiettevõtete säilimine. Kaitsemeetmete klausel võiks olla kabotaažvedusid käsitleva määruse (EMÜ) nr. 3118/93 artiklis 7 sisalduva kaitsemeetmete klausli erivariant. Ajal, kui on võimalik rakendada kaitsemeetmeid, võivad liikmesriigid kiireloomulistel ja erakorralistel juhtudel ajutiselt katkestada acquis’ täieliku rakendamise, mille järgselt on nad kohustatud esitama põhjendatud ex-post teatise komisjonile. Nimetatud kaitsemeetmete klauslit võivad rakendada üksnes need liikmesriigid, kelle vahel eelnevalt kehtis üleminekuperiood.
Nimetatud üleminekuperioodide rakendamise ajal võivad praegused ja uued liikmesriigid järk-järgult kasvavas mahus vahetada kahe- ja mitmepoolsete kokkulepete alusel kabotaažilube koos täieliku turu liberaliseerimise võimalusega. Nimetatud üleminekuperioodide kehtestamine ei peaks viima siseriiklike kabotaažiturgude juurdepääsu suuremale piiramisele, kui see kehtib ühinemislepingu allakirjutamise hetkel.
Kirjeldatud üleminekumehhanism võimaldab Eestil esimese kaheaastase üleminekuperioodi jooksul:

• 
  teha oma õigusaktides vajalikud muudatused sisevedude turu täieliku avanemise kohta;
  
• 
  tasakaalustatud ja ühtlustatud arengut siseriiklikke autovedusid teostavatele ettevõtetele;
  
• 
  vältida siseturu avanemisest tingitud võimalike raskuste tekkimist.
  

5. Mõjud Eestile
EL-ga liitumine avanevad võimalused kasutada Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Regionaalarengu fondi vahendeid transpordi infrastruktuuri arendamiseks, mis toob kaasa sektori elavnemise (sõidukite, reisijate ja kaubavoogude kasv rekonstrueeritud ja korrastatud transpordivõrgu osadel, kasvab liiklussagedus, luuakse uusi töökohti). Transpordi acquis rakendamine toob kaasa muutusi alavaldkondade töös ja neid võiks kirjeldada järgmiselt:

Maanteetransport

Maanteetranspordi alavaldkonnas toob ELiga liitumine kaasa rahvusvaheliste maanteetranspordi turu avanemise. Kahtlemata on Eesti vedajad eelkõige sellest huvitatud. Pärast Eesti liitumist ELiga hakkavad Eesti ja liikmesriikide vahelised autoveod toimuma vastavalt ühinemislepingu sätetele. Eesti ja ELi liikmesriikide vahel sõlmitud kahe- ja mitmepoolsed autoveoalased kokkulepped jäävad kehtima nendes valdkondades, mida ei reguleeri ühinemisleping.

Eesti vedajad hakkavad teostama autovedusid Eesti ja ELi ning erinevate ELi liikmesriikide vahel veoseveo puhul määruses 881/92/EMÜ kehtestatud ühenduse veoloa alusel ning sõitjateveo puhul määruses 684/92/EMÜ (muudetud määrusega 11/98/EÜ kehtestatud ühenduse veoloa alusel. Selline veoturu avanemine annab Eesti vedajatele piiramatud võimalused autovedude teostamiseks ELi liikmesriikide vahel.

Praegu kasutusel olevad kahepoolsed veoload ja CEMT-i veoload annavad küll võimaluse vedude teostamiseks, kuid kujutavad endast kvantitatiivset piirangut vedude teostamisele. Turu avanemisega need piirangud kaovad ja vedajale jäävad kehtima ainult kvalitatiivsed piirangud, mis tulenevad direktiividest 96/26/EÜ ja 98/76/EÜ. Nendes direktiivides sätestatud nõudeid täidab Eesti täielikult alates 1. jaanuarist 2003.
Raudteetransport

Raudteetranspordi alavaldkonnas toimub turu avanemine, mille tõttu EL liikmesriikide raudtee-ettevõtjatel on võimalik tulla Eesti raudteevõrgustikule opereerima. Seoses COTIFi ratifitseerimisega hakkavad kehtima ohtlike kaupade veo eeskiri (RID), rahvusvahelise reisi- ja pagasiveo eeskiri (CIV) ja rahvusvahelise kaubaveo eeskiri (CIM). Olulisemad mõjud rautee valdkonnas toob endaga kaasa uus raudtee acquis pakett, mille jõustumine toimub ilmselt peale Eesti ELga liitumist. Uue raudtee acquis paketiga suurendatakse nõudeid ohutusele raudteesektoris, laiendatakse koostalitlusvõimet kogu võrgustikule (võib kaasa tuua tehnilist laadi meetmeid koostalitlusvõime parandamiseks), soovitakse avada täielikult nii rahvusvaheline kui ka siseriiklik raudteevedude turg ning tulevikus ka reisijateveo turg.

Merendus ja lennundus

Merendus ja lennunduse alavaldkonnad on oma iseloomult rahvusvahelised ning seetõttu ei too ELga liitumine kaasa antud valdkondades olulisi mõjusid s.t. nõudeid nendes valdkondades on vaja sektori edukaks arenguks täita ka ELiga liitumata.

Merenduses on EL nõudeid arvestatud meresõiduohutust ning sadamaid puudutavate õiguaktide väljatöötamisel. Euroopa Liidu veeteedevõrgu areng on suunatud lähimerevedude (short sea shipping) arendamisele, sadamate infrastruktuuride ning veeliikluse korraldussüsteemi integreerimiseks ühtsesse transpordivõrku. Samuti on eesmärgiks veeteede tehniliste nõuete vastavuse tagamine rahvusvahelises gradatsioonis vähemalt klassile IV. Euroopa Liidu laienedes suureneb ka EL mererannik, mis lubab laevade monitooringut efektiivsemalt organiseerida ning minimeerida õnnetuste riske eriti ohtlikke ja saastavaid kaupu vedavate laevade osas. Et riske vähendada näeb Komisjon ette riigi sadamate kontrolli tugevdamist ja kindlustamist.
Lennunduses kaob ära kohaliku kapitali enamusosaluse nõue lennuettevõtjas, samuti EL riikidega sõlmitud kahepoolsete lennutranspordilepingute piirav mõju juurdepääsule lennuliinidele. Rakenduvad lennundusega seotud konkurentsi- ja keskkonnakaitsereeglid, samuti lennunduse tarbijakaitselisi aspekte puudutavad määrused, mis sätestatavad lennuettevõtja vastutuse õnnetuse, hilinemise ja reisist mahajätmise korral. 2003. aasta sügisel tööd alustava Euroopa Lennuohutuse Ameti EASA mõjul tugevneb järelevalve lennuohutusnõuete rakendamise üle. Tulemusena suureneb konkurents lennuettevõtjate vahel, avarduvad reisija võimalused ja tõuseb nii tarbija, ettevõtja kui kolmanda isiku kaitstus.

6. Rakendamine
Institutsiooniline baas transpordi acquis rakendamiseks on olemas.
Maanteetranspordi rakendamise eest vastutavad Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Maanteeamet, Riiklik Autoregistrikeskus ning Politseiamet. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi vastutab veondusalaste tegevuslubade ja liinilubade väljaandmise ning väljaandmise korraldamise eest. Kontrolli sõidukikaartide, liinilubade ja sõidu- ja puhkeaegade üle teostab politsei. Maanteeamet teostab järelevalvet teede korrashoidmise ja kasutamise, liikluse korraldamise ja liiklusohutuse tagamise, häireteta ja ohutu liikluse korraldamise, riigimaanteede arvestuse koostamise, kohalike maanteede ja tänavate korrashoiu lühiajalise ja pikaajalise teehoiukava, teehoiukulude eelarve ning kulude katteks kavandatud tulude riigieelarve, kohalike eelarvete, laenude, välisabi ja muude rahastamisallikate jms eest.
Mootorsõiduki ja selle haagise tehnoseisundile ja haagisele esitatavatele nõuetele vastavuse üle korraldab järelevalvet Riiklik Autoregistrikeskus läbi sõidukitele tesostavate iga-aastaste korraliste tehnoülevaatuste ning koostöös politseiga liikuvate sõidukite tehnoseisundi kontrollide korraldamise eest.

Raudteetranspordi eest vastutab põhiliselt Raudteeamet, kes jälgib vaba juurdepääsu ja ausa konkurentsi kindlustamist raudteel. Uue raudteeseaduse alusel, mis jõustub 1. jaanuaril 2004. a, eristatakse selgelt riikliku tururegulaatori ja tehnilise järelvalve ülesanded - Raudteeameti ümberkujundamine Raudteeinspektsiooniks (tehnilise järelvalve teostaja) ning tururegulaatori ülesannete (eeskätt tegevuslubade väljastamine ja läbilaskevõime jaotamise suhtes kaebuste menetlemine) määramine Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, aitamaks tõhustada järelevalvet.
Seaduse eelnõuga nähakse ette ka volitusnorm, mille kohaselt Vabariigi Valitsus moodustab sõltumatu alalise struktuuriüksuse Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis raudteeliiklusõnnetuste või –intsidentide uurimise korraldamiseks. Uurimisüksusel on kohustus avaldada regulaarselt aastaaruandeid, milles kajastuvad ka uurimise tulemusel tehtud raudteeliiklusohutusalased ettepanekud. Raudteeveoteenuse osutamiseks vajalikku tegevusluba hakkab uue raudteeseaduse alusel väljastama Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium.
Merenduse rakendamise eest vastutab Veeteede Amet, kes tegeleb laevaliikluse organiseerimisega ja ohutuse tagamisega Eesti vetes. Teostab riiklikku järelevalvet ja kohaldab riiklikku sundi ohutu meresõidu tagamiseks seadusega ettenähtud korras ja ulatuses.
Lennunduse rakendamise eest vastutab Lennuamet, kelle ülesandeks on lennuohutuse tagamine ja lennunduspoliitika teostamine ning rahvusvahelisel tasemel koostöö teiste riikide ja rahvusvaheliste tsiviillennundusorganisatsioonidega. Lennuõnnetuste- ja intsidentide uurimiseks ja uurimise korraldamiseks on loodud sõltumatu alaline struktuuriüksus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumis.

7. Jõustumine
Ühinemislepingus ei ole transpordi valdkonnaga seonduvaid sätteid, mis jõustuksid Eesti suhtes hilisemal kuupäeval kui leping ise v.a üleminekuperiood kabotaažvedude suhtes. Selles valdkonnas rakendub vastastikune üleminekumehhanism ajalise kestvusega 2 aastat üldist üleminekuperioodi pluss 2 aastat bilateraalset üleminekuperioodi (valikuliselt) pluss 1 aastat üleminekuperioodi (valikuliselt, põhjendatuna) peale Eesti liitumist ELiga.