Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

Ülevaade välissuhete peatüki reguleerimisalast valdkonniti

Mitmepoolsetest lepingutest on olulisim EL liikmelisus Maailma Kaubandusorganisatsioonis, edaspidi WTO (World Trade Organization). Kõik EL liikmesriigid on WTO asutajaliikmed ning järgivad WTO asutamislepinguga kehtestatud reegleid. Vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 133 esindab ELi WTOs EL komisjon. Lisaks WTOle, on EL osaline ka mitmetes teistes multilateraalsetes lepingutes, sh. rahvusvahelised saaduste lepingutes (International Commodity Agremeents); transpordi-, keskkonna-, floora-, fauna- ja loodusressursside-, ning tollikoostöölepingutes.¹⁶

Lisaks multilateraalsele koostööle on EL sõlminud hulgaliselt kahepoolseid lepinguid ligi 60 riigiga ning mitmete regionaalsete gruppidega (näiteks Aafrika-, Kariibimere ja Vaikse Ookeani riigid, Andeani grupp, Mercosur jne). Regionaalse koostöö ulatus on lepingute lõikes erinev, sisaldades muuhulgas reegleid kaubavahetuse, teenuste kaubanduse, tollikoostöö ja investeeringute valdkondades. Kõige olulisemaks võib pidada tolli- ja kaubanduskokkuleppeid, millega on kehtestatud kas kahe- või ühepoolsed soodustingimused (näit. Euroopa Majanduspiirkonna leping, Euroopa lepingud, koostöö- ja kaubanduskokkulepped, sektoraalsed kaubanduslepingud, ühepoolsed sooduslepingud arenguriikidele jms).
Lisaks sooduskaubanduslepingutele on EL sõlminud mitmeid lepinguid, mille peamiseks eesmärgiks on riikidevahelise koostöö suurendamine ning millega ei sätestata enamsoodustusrežiimist soodsamaid kaubandustingimusi (nn. kolmanda põlvkonna lepingud, näit. partnerlus- ja koostöölepingud SRÜ riikidega, koostöölepingud mitmete Ladina-Ameerika ning Aasia riikidega). Järgnevalt on regiooniti välja toodud olulisemad EL kahepoolsete sooduskaubanduslepingute partnerid ja tingimused:
Euroopa majanduspiirkond

1. jaanuaril, 1995 jõustus Euroopa Majanduspiirkonna, edaspidi EEA (European Economic Area) leping, mis sõlmiti EL liikmesriikide ja tolleaegsete Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni, edaspidi EFTA (European Free Trade Association) liikmesriikide vahel. Praeguseks on EEA EFTA liikmeteks Norra, Island ja Liechtenstein. EEA raames on Norral ja Islandil võimalik võrdsetel alustel osaleda EL siseturul, samas säilitades sõltumatuse EL ühisest põllumajandus- ja kalanduspoliitikast. Euroopa Liitu kuuluvaid EEA liikmesriike esindab EEA nõukogus Euroopa Komisjon.

Euroopa Lepingud

Euroopa lepingud sätestavad kaupade ja teenuste vabakaubanduse 13 Kesk- ja Ida-Euroopa riigiga. Laienemisejärgselt jäävad kehtima lepingud Bulgaaria ja Rumeeniaga. Türgiga on Euroopa Liidul tolliliit 1963. aastast alates. Aastal 2000 alustas EL Türgiga läbirääkimisi riigihangete ja teenuste lepingu sõlmimiseks.

Assotsiatsioonilepingud Vahemeremaadega

Euroopa Liidu ja Vahemeremaade (Alžeeria, Egiptus, Iisrael, Jordaania, Maroko, Palestiina ja Tuneesia) vahel alustati 1995. a. assotsiatsioonilepingute läbirääkimisi, mille eesmärgiks oli 2010. aastaks vabakaubanduspiirkonna loomine. Need lepingud on jõustunud Iisraeli, Maroko ja Tuneesiaga. Leping Palestiinaga on üleminekuperioodis ning kuigi lepingud Alžeeria, Egiptuse ja Jordaaniaga on allkirjastatud, pole need veel jõustunud. Läbirääkimised on lõpetatud Liibanoniga ning käivad Süüriaga. Assotsiatsioonilepingud asendavad varemkehtinud koostöölepinguid ja katavad vastastikust vabakaubandust tööstuskaupade osas ning vastastikuseid kontsessioone teatud kala- ja põllumajandustoodete osas. EL ja Iisrael on vastastikku oma turud avanud, samas kui ülejäänud Vahemeremaad teevad seda 12 – 15 aastasi üleminekuperioode kasutades.

Stabilisatsiooni- ja assotsiatsioonilepingud endise Jugoslaavia liikmesriikidega

EL kirjutas 2001. aastal alla stabilisatsiooni- ja assotsiatsioonilepingu endise Jugoslaavia vabariigi Makedooniaga, mille sätted kehtestavad kaubanduse ja kaubandusega seonduvate meetmete korra alates juunist 2001. Analoogne lepinguline baas on ELil alates 2002. aasta märtsist ka Horvaatiaga. EL on avanud Lääne-Balkani riikide toodetele oma turu ühepoolselt, Makedoonia avab oma turu progressiivselt 10 aasta jooksul (erandiks on terase-, tekstiili- ning põllumajandustooted, mis alluvad erisätetele). Horvaatia avab oma turu ELi toodetele 5 aasta jooksul (erandiks on põllumajandustooted, mille kohta käivad erisätted).

Andorra, San Marino ja Fääri Saared

ELil on tolliliit Andorra ja San Marinoga ning vabakaubandusleping Fääri Saartega.

Aafrika

EL kaubanduse-, arengu- ja koostöölepingut Lõuna Aafrika Vabariigiga (LAV) rakendatakse ajutiselt alates 2000. aasta jaanuarist. Leping näeb ette 10-aastase progressiivse üleminekuperioodi, mille lõpuks on ette nähtud 95% LAVi kaupade vaba jõudmise EL turule. EL toodetest jõuab 12-aastase üleminekuperioodi lõpul vabalt LAV turule ca 90%. Sõlmiti ka erikokkulepe, mis puudutab veinide ja alkohoolsete jookide nimetusi, nende tunnustamist, kaitset ja kontrolli, ning mis rakendus ajutiselt jaanuarist 2002. Läbirääkimised jätkuvad kalatoodete kontsessioonilepingu osas. Sellel lepingul võib olla ka mõju Botswanale, Lesothole, Namiibiale ja Svaasimaale, kes on LAV partnerid Lõuna-Aafrika tolliliidus (South-African Customs Union, SACU).

Ladina-Ameerika

EL eesmärgiks on sisse seada lähedased poliitilised ja majandussuhted Ladina-Ameerika ja Kariibimere maadega. EL ja Mehhiko vaheline vabakaubandusleping jõustus 2000. aasta juulis ja katab turulepääsu kaupade osas, hõlmates täpsemalt päritolureegleid, tehnilisi nõudeid, sanitaar- ja fütosanitaarmeetmeid, kaitsemeetmeid, investeeringuid, teenuste kaubandust, riigihankeid, konkurentsipoliitikat, intellektuaalse omandi kaitset ja vaidluste lahendamist. EL jaoks on turu avamise ajakava kiirem kui Mehhiko jaoks. EL kohustub progressiivselt kaotama tollimaksud tööstuskaupadele jaanuariks 2003, Mehhiko teeb seda jaanuariks 2007. Lepinguga kaetud põllumajandustoodete osas kaotab EL valdavale osale kaupadest tariifid jaanuariks 2007 ja Mehhiko jaanuariks 2010. Teatud põllumajandus- ja kalatoodetele rakendatakse tariifikvoote. Käimas on läbirääkimised assotsiatsioonilepingute sõlmimiseks Tšiili ja Lõuna-Ameerika vabakaubanduspiirkonnaga (MERCOSUR) .

Lähis –Ida riigid (Bahrein, Kuveit, Omaan, Katar, Saudi-Araabia, Araabia Ühendemiraadid)

EL allkirjastas koostöölepingu Pärsia Lahe Koostöönõukoguga (Gulf Cooperation Council) 1988. aastal ja läbirääkimised vabakaubanduslepingu sõlmimiseks algasid 1990. Läbirääkimised seiskusid 1993 kui PLK esitas energiasektorit puudutava ettepaneku, mis ei sobinud EL poolele. Läbirääkimised taasavati 2002. aastal eesmärgiga jõuda tolliliiduni jaanuaris 2005.

EL kasutab vajadusel oma turu kaitseks kolmandate riikide vastu kaitsemeetmeid, dumpinguvastaseid meetmeid ja tasakaalustusmeetmeid. Kolmest loetletud meetmest on ELis enimkasutatavad dumpinguvastased meetmed, samas on turukaitsemeetmete üldarvus pidevalt tõusnud tasakaalustusmeetmete osakaal. ELis on hetkel jõus ligikaudu 170 dumpinguvastast meedet, nendest enamus on suunatud Hiina, Hiina Taipei ja Tai ettevõtete vastu ning on kehtestatud terasele, tarbeelektroonikale ning kemikaalidele. Tasakaalustusmeetmete osatähtsus on väiksem, hetkel on jõus ligi 15 meedet, mis on suunatud eelkõige India eksportijate vastu. Kaitsemeetmeid EL praktiliselt ei kasuta, ainus kehtiv kaitsemeede on kehtestatud terasest toodetele ning see kehtib vastavalt WTO reeglitele kõikide WTO liikmete suhtes.

Ekspordi garanteerimine ja finantseerimine on EL liikmesriikide kompetentsis. Õiguslik alus põhineb riiklikult toetatavate ekspordikrediitide suuniseid käsitleval OECD kokkuleppel. EL poliitika eesmärgiks selles vallas on ekspordikrediidi programmide järk-järguline harmoneerimine ning liikmesriikidevahelise koostöö ja läbipaistvuse suurendamine. Sellest tulenevalt on ELil ühised reeglid ekspordikrediidikindlustusele, garantiipreemiale ning teavitamise reeglitele.

Arengukoostöö

Euroopa Liidu arengukoostöö täiendab liikmesriikide vastavat poliitikat ning selle peamiseks ülesandeks on arenguriikide ja üleminekumajandusega riikide majandusliku ja sotsiaalse heaolu parandamine, vaesuse vähendamine, majanduse arendamine, inimõiguste tagamine, demokraatia edendamine ja keskkonnaprobleemide parem haldamine. Eraldi tähelepanu pööratakse arenguriikide integreerimisele maailma majandusse, võimaldades neile juurdepääsu Euroopa turule ning andes otsest kaubandusvõimalusi suurendavat majanduslikku ja tehnilist abi.
Euroopa Liidu arengukoostöö eesmärkide saavutamisel pööratakse arengumaade seas erilist tähelepanu vähimarenenud riikidele. Üheks olulisemaks instrumendiks on Üldine soodustuste süsteem (Generalized System of Preferences, GSP), mida EL rakendab vastavalt ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsi (United Nations Conference on Trade and Development, UNCTAD) raames kokkulepitud põhimõtetele. EL kohaldab ühepoolset soodustollimaksu vähemarenenud riikidest pärinevale kaubale. EL on kehtestanud ka mitu riikide nimekirja vastavalt soodustuse suurusele, samuti erinevad kaubagruppide nimekirjad vastavalt sellele, kui tundlikud on kaubad EL siseturu suhtes.

Arengukoostöö kaudu toetab Euroopa Liit sihtriikide püsivat majanduslikku ja sotsiaalset arengut ning nende integreerumist maailmamajandusse, osaledes vaesuse vähendamise programmides. Abinõud Euroopa Liidu arengukoostöö eesmärkide saavutamiseks saab jagada kaheks:

1. 
   humanitaarabi, mis on suunatud kriiside leevendamisele ja otseselt vaesuse tagajärgedega võitlemisele;
   
2. 
   arenguabi, mis on suunatud arenguriikide ja üleminekumajandusega riikide arengu soodustamisele.
   

EL arengukoostöö elluviimist rahastatakse ühenduse eelarvest ja Euroopa Arengufondist (EDF). EDFist rahastatakse 78 Aafrika, Kariibimere- ja Vaikse ookeani riigiga (edaspidi ACP) sõlmitud partnerluslepingust (Cotonou leping) tulenevat arengukoostööd ja arengukoostööd EL liikmesriikide ülemeremaade ja –territooriumidega (OCT). Arengukoostööd muude sihtriikidega toetatakse läbi erinevate regionaalsete programmide ELi eelarve põhiselt.

Kahese kasutusega kaubad

Kahese kasutusega kaupade ja tehnoloogiate kontrolli meetmed on EL kehtestanud nõukogu määrusega nr 1334/2000 (EÜT L 159, 30.06.2000, lk 1-215) ja selle alusel välja antud kontrollnimekirjade muudatuste ja täiendustega. Lähtudes nii liikmesriikide kui Euroopa Liidu poolt rahvusvaheliselt võetud massihävitusrelvade leviku tõkestamisele suunatud kohustustest on eelpool nimetatud määruse ülesandeks tagada kontroll sensitiivsete kahesuguse kasutusega kaupade tarnete ja nende sihipärase lõppkasutuse üle. Ühtlasi on eesmärgiks harmoniseerida liikmesriikide vastavasisuline seadusandlus. Vastavalt määrusele on iga liikmesriigi kohustuseks seada sisse vastav litsentseerimise ja järelkontrolli süsteem.

Ühinemisakti artikli 6 eesmärgiks on täpsustada tingimused, mille alusel ning milliseid protseduure järgides võtavad uued liikmed üle välissuhete acquis’. Samuti on eelnõu eesmärgiks määratleda, kuidas võetakse üle EL poolt sõlmitud lepingud Aafrika, Kariibimere ja Vaikse Ookeani riikidega, kuidas liitutakse EEA-ga, milliseid sektoraalseid reegleid rakendatakse välislepingute puhul, mis käsitlevad terast, tekstiili ja kalandust. Lisaks sellele on lepingu eelnõu artikli 6 eesmärgiks määratleda, kuidas toimub senise uute liikmesriikide lepingulise baasi kooskõlla viimine (ja vajadusel tühistamine) ELiga liitumisest tulenevate kohustustega, ning millisel moel hakkavad uued liikmesriigid osalema rahvusvaheliste organisatsioonide töös. Nende eesmärkide saavutamiseks on Eesti koostöös kolmandate riikide ning rahvusvaheliste organisatsioonidega järk-järgult lähendanud oma poliitikaid ja positsioone EL liikmesriikide omadele ning teinud samme Eesti poolt sõlmitud kahepoolsete lepingute vastavusse viimiseks EL õigustikust tulenevate kohustustega.