Audiovisuaalpoliitika
Audiovisuaaltööstus (film ja televisioon) on sektor, mille majanduslik tähtsus nii nagu ka tema sotsiaalsed ja kultuurilised mõjud on kasvanud ja kasvavad aastatega.
Rooma lepingu raames audiovisuaalpoliitikale erilist tähtsust ei omistatud. 80-ndatel tõdeti siiski vajadust rajada audiovisuaalvaldkonda hõlmav ühisturg ning võeti vastu teatud valdkonda ühtlustavad resolutsioonid ja hakati kujundama ühtset ühenduse audiovisuaalpoliitikat.
3. oktoobril 1989 võttis nõukogu vastu direktiivi 89/552/EMÜ piirideta televisiooni kohta. Selle direktiivi olulisus seisnes selles, et ta sätestas teleülekannete vaba ringluse Euroopa Ühenduse riikides nii, et kogu ühenduse elanikkonnal oli võimalus neid satelliit- ja kaabeltelevisiooni kaudu jälgida. Sellest direktiivist, mida on hiljem muudetud ja täiendatud, ongi kujunenud Euroopa Liidu audiovisuaalpoliitika alusdokument.
EÜ asutamislepingus leiab audiovisuaalsektor ära märkimist XII jaotise artiklis 151. Maastrichti lepingu artiklis 151 rõhutatakse, et EL meetmetega püütakse ergutada liikmesriikidevahelist koostööd ning vajaduse korral toetada ja täiendada nende tegevust ka audiovisuaalsektoris.
1. mail 1999.a jõustunud Amsterdami lepingugalisandus EÜ asutamisepingule ka protokoll nr 32 liikmesriikide avalik-õigusliku ringhäälingu kohta. Nimetatud protokollis rõhutatakse avalik-õigusliku ringhäälingu olulist rolli ühiskonnale ja samas jäetakse iga liikmesriigi otsustada näiteks avalik-õigusliku ringhäälingu rahastamisviisid nii kaua, kui selline rahastamine ei mõjuta kaubandustingimusi ega konkurentsi ühenduses sellisel määral, mis oleks vastuolus üldiste huvidega, kusjuures arvesse võetakse avaliku teenuse osutamist.
Põhiline audiovisuaalvaldkonda reguleeriv õigusakt on nõukogu 3. oktoobri 1989. a direktiiv 89/552/EMÜ teatud tingimuste kooskõlastamise kohta, mis on sätestatud liikmesriikides õigus- või haldusnormidega televisiooniringhäälingu suhtes (tuntud ka lihtsalt piirideta tv direktiivi nime all). Direktiivi on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. juuni 1997.a direktiiviga 97/36/EÜ ning nimetatud õigusaktidega kehtestatakse ühtsed nõuded kõigile ELi liikmesriikide jurisdiktsiooni all olevatele ringhäälinguorganisatsioonidele. See omakorda tagab liikmesriikidest pärinevate telesaadete vaba liikumise ühenduse piires nii, et kogu ELi elanikkonnal oleks juurdepääs kõigile ELi teleprogrammidele kaabel- ja satelliittelevisiooni vahendusel.
Peale piirideta tv direktiivi on audiovisuaalvaldkonnas heaks kiidetud ka erinevaid otsuseid, millega pannakse alus Euroopa filmi ja teletööstuse toetusskeemidele, eesmärgiga muuta see tööstus konkurentsivõimelisemaks ja tõhusamaks.
MEDIA programmid, kui audiovisuaaltööstuse toetusmehhanismid, moodustavad teise audiovisuaalpoliitika samba “piirideta tv direktiivi” kõrval. Esimene MEDIA programm käivitati 1990. a ja kestis kuni 1995. a. Seejärel, olles tulemustega rahul, võeti EÜ asutamislepingu artikli 128 põhjal vastu programm MEDIA II toimimisajaga 1996-2000. Praegu toimib MEDIA Plus kestvusega 2001-2005. MEDIA Plus programmile on alus pandud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. jaanuari 2001. a otsusega 163/2001/EÜ Euroopa audiovisuaalprogrammide tööstuse kutsetöötajate koolitusprogrammi (MEDIA-koolitus) rakendamise kohta aastatel 2001-2005 ning nõukogu otsusega 2000/821/EÜ Euroopa päritoluga audiovisuaalteoste arendamise, levitamise ja nende müügi edendamise soodustamiseks mõeldud programmi rakendamise kohta (MEDIA Plus-arendamine, levitamine ja müügi edendamine) aastateks 2001-2005.
ELi audiovisuaalsektorile kehtestatud nõuded on ühtlustatud aastatel ringhäälinguseadusega, kehtestades:
-
jurisdiktsiooni põhimõtted, mis määravad kindlaks ELi liikmesriikide õigusaktide kohaldamise alused kõikidele ELi liikmesriikide jurisdiktsiooni all olevatele ringhäälinguorganisatsioonidele;
-
nõuded, et enamus saateajast kuuluks Euroopa päritolu ja sõltumatute tootjate toodangule. Vastavalt ringhäälinguseadusele kuulub alates 2003. a 51% saateajast Euroopa päritolu teostele ja 10% sõltumatute tootjate teostele. Selleks, et nende protsentide saavutamine ja rakendamine telejaamadele oleks lihtsam , on Eesti õigusaktides rakendatud nn progresseeruvat mehhanismi, mis sätestab kindlad kvoodid eurotoodangule juba alates 2000.a;
-
vastuvõtu ja taasedastamisvabaduse põhimõte;
-
ainuõigusi reguleerivad piirangud ja ligipääs olulise tähtsusega sündmustele;
-
vastulause esitamise õigus;
-
alaealiste kaitse;
-
nõudmised reklaamile ja otsepakkumistele;
-
sponsorluse mõiste ja nõuded sponsorlusele.
Läbirääkimistel ELiga käsitleti põhjalikult ka Eesti ringhäälinguseaduses sätestatud omatoodangu mõiste ja mahu suhtes kehtestatud nõudeid. Vastavalt kehtivale seadusele tagatakse Eesti telekanalites eesti kultuuri ja päevateemaliste saadete miinimummahud, kaitstes sel moel Eesti kultuuriidentiteeti.
Eesti audiovisuaalalaste õigusaktide ühtlustamine ühenduse õigustikuga oli eeltingimuseks Eesti ühinemisel ühenduse toetusprogrammiga MEDIA Plus 2002. a. Programmi info-ja nõustamiskeskus Media Desk töötab Eesti Filmi Sihtasutuse juures ning Eesti on aktiivselt lülitunud programmi raames tehtavasse töösse.
Institutsionaalne baas acquis´ rakendamiseks Eestis on olemas. Valdkonna eest tervikuna vastutab Kultuuriministeerium ning järelevalve teostamine jaguneb Sideameti (tehniline järelevalve), Ringhäälingunõukogu (järelevalve avalik-õigusliku ringhäälingu üle) ja Kultuuriministeeriumi (meedia ja autoriõiguse osakonna levitalituse) vahel. Ringhäälinguseadus sätestab ka järelevalvet teostavate ametnike volitused ja võimalikud sanktsioonid ning nende rakendamise korra.
Kultuuriministeeriumi juures tegutseb Ringhäälingulubade Komisjon, kes menetleb ringhäälingulubade taotlusi eraringhäälinguorganisatsioonidele ja teeb vastavad ettepanekud kultuuriministrile loa väljastamiseks ning lahendab ka ringhäälingu loatingimuste- ja seaduserikkumistega seonduvaid küsimusi.
Vastavalt Euroopa Liiduga ühinemisvalmiduse saavutamise kavale jälgib Kultuuriministeerium telejaamade ettevalmistuste käiku Euroopa päritolu tööde (51%) ja sõltumatute tootjate tööde (10%) osakaalu nõuete rakendamise suhtes. Seoses viimasel ajal Eesti telemaastikul toimunud suurte muudatustega on loodud paremad majanduslikud eeldused Euroopa päritolu tööde ja sõltumatute tootjate tööde ühenduse õigustikust tulenevate vastavate nõuete taseme saavutamiseks 2003. a.
Viimast eesmärki silmas pidades viidi 2002. a läbi ka vastavasisuline uurimus Euroopa Liiduga ühinemise mõjude kohta Eesti audiovisuaalsektorile. Uurimuse eesmärk oli välja selgitada ja analüüsida, kuidas mõjutab ELiga liitumine Eesti audiovisuaalsektorit ning kuidas kulgevad telejaamades ettevalmistused ringhäälinguseaduse nõuete täielikuks rakendamiseks 2003. a.
Uurimuse käigus tuli muuhulgas ilmsiks, et pööratakse suuremat tähelepanu Euroopa tootjate toodangut vahendatavatele turgudele (festivalid, laadad), otsitakse koostootmise võimalusi, partnereid ELi liikmesriikidest, arendatakse senisest tihedamat koostööd Eesti sõltumatute tootjatega jne.
Dostları ilə paylaş: |