Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

Kaasotsustamismenetlus võeti kasutusele viimasena EÜ asutamislepingu artikliga 251, kuid sellest on kujunenud välja enim kasutatud menetlusvorm. Seda kasutatakse enamasti ühisturu alaste õigus- ja haldusnormide ühtlustamisel (EÜ asutamislepingu artikkel 95), samuti transpordi (EÜ asutamislepingu artikli 71 lõige1), kutseõppe (EÜ asutamislepingu artikli 150 lõige 4), kultuuri (EÜ asutamislepingu artikli 151 lõige 5), tarbijakaitse (EÜ asutamislepingu artikkel 153), üle - Euroopalise võrgustiku (EÜ asutamislepingu artikkel 156), keskkonnakaitse (EÜ asutamislepingu artikli 171 lõige 1), arengukoostöö (EÜ asutamislepingu artikli 179 lõige 1) ning teadusuuringute ja tehnoloogia arendamise raamprogrammide (EÜ asutamislepingu artikkel 166) reguleerimisel.
Menetlust on laiendatud seitsmele valdkonnale, millele Nice’i lepinguga laiendati ühtlasi kvalifitseeritud häälteenamusega otsustamist. Need on EÜ asutamislepingu artikkel 13 (võitlus diskrimineerimise vastu kodakondsuse, soo, rassi, etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumute, vanuse puuete või seksuaalse kalduvuse alusel), artikkel 62 (piiriületuskord mitte EL kodanike suhtes), artikkel 63 (pagulus- ja varjupaigaküsimused), artikkel 65 (õigusalane piiriülene koostöö tsiviilküsimustes), artikkel 157 (tööstuse konkurentsivõime), artikkel 159 (majanduspoliitika koordineerimine), artikkel 191 (Üle-Euroopalised poliitilised parteid).
Kaasotsustusmenetlust ei laiendatud lepingusätetele, mille üle otsustamine toimub juba praegu kvalifitseeritud häälteenamuse alusel (põllumajandus- ja kaubanduspoliitika).
Menetluskäigu võib jagada kolme etappi.
I Komisjon esitab koostatud eelnõu nõukogule, parlamendile ja vajaduse korral ka majandus- ja sotsiaalkomiteele või regioonide komiteele läbivaatamiseks. Komisjoni ja nimetatud komiteede arvamused ning parandusettepanekud edastatakse nõukogule. Kui eelnõus pole muudatusi tehtud või kui tehtud muudatused on nõukogule vastuvõetavad (otsustatakse kvalifitseeritud häälteenamusega), võib nõukogu selle vastu võtta.
II Nõukogule vastuvõetamatute muudatuste korral võtab nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega vastu ühise seisukoha, mis saadetakse teisele lugemisele parlamenti, kellel on kolme kuu jooksul võimalik kas:

• 
  kiita heaks nõukogu seisukoht või jätta vastamata ning õigusakt loetakse vastuvõetuks;
  
• 
  ühehäälselt nõukogu seisukoht tagasi lükata ning eelnõu kukub läbi;
  
• 
  edastada nõukogule ja komisjonile ettepanek nõukogu seisukoha muutmiseks.
  

Kui nõukogu kiidab vajaliku häälteenamusega tehtud parandused heaks, on õigusakt vastuvõetud. Kui parlamendi parandused osutuvad aga vastuvõetamatuteks, kutsutakse kokku lepituskomitee, mis koosneb võrdsest arvust parlamendi ja nõukogu esindajatest.
III Kui lepituskomitees kiidetakse heaks ühine tekst, edastatakse see parlamendile ja nõukogule. Õigusakt loetakse vastuvõetuks, kui mõlemad institutsioonid kuue kuu jooksul ühise teksti heaks kiidavad (parlament absoluutse häälteenamusega ja nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega). Kui lepituskomitees ühise tekstiga ei nõustuta, loetakse eelnõu läbikukkunuks.
Selle menetlusega on õigusloomeprotsessis esmakordselt seatud parlament ja nõukogu samale tasemele ning parlamendile antud vetoõigus.
Õigusloome Euroopa Liidus ei piirdu vaid EÜ asutamislepingu alusel kehtestatud õigusaktidega, mis kannavad ühist nimetust Euroopa ühenduse õigus. Õigusloomeprotsessid toimuvad ka ELi teise ja kolmanda samba valdkondades Maastrichti lepingu alusel.
ELi õigusloomeprotsessi tähtsaimad osalejad on liikmesriigid. Teatud määral kasutatakse aga ka ühenduse institutsioone, eelkõige nõukogu. ELi poliitilise koostöö juhtivaks institutsiooniks on Euroopa Ülemkogu, kelle otsused on poliitilised ning ei allu kohtulikule kontrollile.
Vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklites 12 ja 34 sätestatule on liidu käsutuses nimetatud lepinguga seatud eesmärkide saavutamisel järgmised meetmed:

• 
  põhimõtted ja üldsuunised (artikkel 13);
  
• 
  ühisstrateegiad (artikkel 13);
  
• 
  ühismeetmed (artikkel 14);
  
• 
  ühised seisukohad (artikkel 15 ja artikli 34 lõike 2 punkt a);
  
• 
  raamotsused (artikli 34 lõike 2 punkt b);
  
• 
  otsused (artikli 34 lõike 2 punkt c);
  
• 
  konventsioonid (artikli 34 lõike 2 punkt d).