Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

Soovituste ja arvamuste puhul on tegemist ühenduse institutsioonide poolt antavate soovituslikku laadi õigusaktidega nn. poliitilised juhised mingeid juriidilisi kohustusi endaga kaasa ei too. Juhul kui soovitused ja arvamused omavad kohustuslikku akti ettevalmistavate dokumentide iseloomu, võib nendega kaasneda ka kaudne õiguslik mõju.

Õigusloome
Euroopa ühenduse õigusloome protsessis ei ole esikohal parlament nagu liikmesriikides, vaid igal institutsioonil on selles protsessis oma osalus. Võimude lahususe põhimõtet asendab ühenduse õiguses institutsioonide tasakaalustatuse põhimõte.
Ühenduse esmase õiguse loojateks on liikmesriigid. Nii Euroopa ühendused kui Euroopa Liit on loodud liikmesriikide vahel sõlmitud rahvusvaheliste lepingutega. Nende lepingute muutmine saab toimuda vaid liikmesriikide nõusolekul valitsustevahelisel konverentsil.
Ühenduse teisese õiguse loomisprotsessis osalevad vastavalt vajadusele kõik ühenduse institutsioonid. Teisest õigust luuakse vaid esmase õigusega ettenähtud juhtudel. Õigusaktide vastuvõtja ja peamine otsustaja on nõukogu. Õigusloome põhireegli kohaselt teeb komisjon ettepaneku ja nõukogu kehtestab. Komisjoni ettepanekust võib nõukogu kõrvale kalduda vaid ühehäälselt.
Õigusakti algatusõigus on komisjoni ainupädevus. Teatud valdkondades on parlamendil ja nõukogul õigus teha komisjonile soovitusi eelnõu väljatöötamiseks. Eelnõu üle otsustab komisjon oma koosseisu häälteenamusega. Komisjonil on õigus oma esitatud ettepanekut kuni nõukogu otsuse langetamiseni igal ajal tagasi võtta. Euroopa Liidu teise ja kolmanda samba raames omavad algatusõigust ka liikmesriigid. Õigusloomeprotsessis on tänapäeval kasutusel neli erinevat menetluskorda:

• 
  koostöömenetlus;
  
• 
  nõuandemenetlus;
  
• 
  nõusolekumenetlus;
  
• 
  kaasotsustamismenetlus.