Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

ÜHINEMISLEPING (artiklid 1-3)

Lepingu kohaldumine ja suhe teiste Euroopa Liidu aluslepingutega
Euroopa Liidu lepingu artikli 49 kohaselt toimub ühinemine Euroopa Liiduga liidu liikmesriikide ja avalduse esitanud riikide vahelise lepingu sõlmimisega, mis sisaldab liidu laienemisest tulenevaid muudatusi aluslepingutesse ning avalduse esitanud riikide liitumist puudutavad tingimusi. Ühinemisleping muudab ja täiendab kehtivaid asutamislepinguid ning on seega osa Euroopa Liidu esmasest õigusest. Ühinemislepingu jõustumine eeldab Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu heakskiitu ning ratifitseerimist kõikide liikmesriikide poolt.
Ühinemisleping ise sisaldab kolme artiklit. Esimeses artiklis loetakse Eesti Vabariik ja teised avalduse esitanud riigid Euroopa Liidu liikmeks ning sellest tulenevalt ka liidu aluslepingute osapoolteks. Lepingu artiklid 2 ja 3 sisaldavad sätteid ratifitseerimisest, jõustumisest ning keeltest, milles leping on koostatud.
Artikkel 1

Artikli 1 lõikega 1 tunnistatakse Tšehhi Vabariik, Eesti Vabariik, Küprose Vabariik, Läti Vabariik, Leedu Vabariik, Ungari Vabariik, Malta Vabariik, Poola Vabariik, Sloveenia Vabariik ja Slovaki Vabariik Euroopa Liidu liikmeteks ning Euroopa Liidu muudetud ja täiendatud aluslepingute osapoolteks. Sätte kohaselt ühinevad uued liikmesriigid ühinemishetkel kehtivate aluslepingute redaktsiooniga.

Lõike 2 kohaselt sisalduvad uute liikmesriikide ühinemistingimused ühinemislepinguga liidetud ühinemisaktis. Ühinemisakt sisaldab ka uute liikmesriikide ühinemisest tulenevate aluslepingute kohandusi. Ühinemisakti sätted on ühinemislepingu lahutamatu osa.
Lõike 3 kohaselt kohaldatakse ühinemislepingu suhtes lõikes 1 nimetatud ühenduse aluslepingute (nn esmased õigusallikad) sätteid, mis käsitlevad liikmesriikide õigusi ja kohustusi ning liidu institutsioonide volitusi ja pädevusi. Seega on ühinemislepingu osaks näiteks Euroopa Ühenduse asutamislepingu sätted Euroopa Komisjoni või Euroopa Kohtu pädevusest ühenduse õiguskorra järgimise järelevalve osas või ühenduse õigustiku tõlgendamisest. Käesoleva lõike õigusmõju reguleerivad detailsemalt lepingud.
Artikkel 2

Artikkel 2 kehtestab ühinemislepingu ratifitseerimise kohustuse, jõustumise aja ning toimingud juhuks kui mõni lepingu allakirjutanud riik ei ole õigeks ajaks ühinemislepingut ratifitseerinud ning liidu institutsioonide õigused võtta juba enne ühinemist vastu ühinemislepingus nimetatud meetmeid.

Lõike 1 kohaselt ratifitseerivad praegused liikmesriigid ja uued liikmesriigid ühinemislepingu vastavalt põhiseadusest tulenevatele nõuetele. Eesti põhiseaduse § 121 punktide 2, 3, 4 ja 5 alusel ratifitseerib ühinemislepingu Riigikogu. Ühinemisleping on võimalik ratifitseerida vaid siis, kui on jõustunud põhiseaduse täiendamise seadus, mis võimaldab ühinemist Euroopa Liiduga. Ratifitseerimiskirjad deponeeritakse Itaalia Vabariigi Valitsuse juurde hiljemalt 30. aprilliks 2004, s.o üks päev enne ühinemislepingu jõustumist. Kuna Itaalia Vabariigi Valitsus on EÜ asutamislepingu depositaar, on ta ka kõikide teiste ELi esmase õiguse lepingute depositaar.
Lõike 2 kohaselt ei ole lepingu jõustumist võimalik edasi lükata juhul, kui mõni uutest liikmesriikidest pole jõudnud ühinemislepingut õigeks ajaks ratifitseerida. Kõikide praeguste liikmesriikide ühinemislepingu õigeaegne ratifitseerimine on lepingu jõustumise eeltingimuseks. Sama lõike 2 teine lause on lahendus eriolukorraks, mil mõni uus liikmesriik ei ole oma ratifitseerimiskirja õigeks ajaks hoiule andnud. Sellisel juhul jõustub ühinemisleping ratifitseerimiskirja õigel ajal hoiule andnud uute liikmesriikide ja praeguste liikmesriikide vahel 1. mail 2004. a. Kui ükski uus liikmesriik ei ratifitseeri ühinemislepingut õigeaegselt, muutub see tühiseks. Kui vähemalt üks uus liikmesriik ning kõik praegused liikmesriigid on ratifitseerimiskirja õigeaegselt hoiule andnud, teeb Euroopa Liidu Nõukogu ühehäälsel otsusel viivitamata kohandused ühinemislepingu artiklis 3, ühinemisaktis, selle lisades ja protokollides. Nõukogu võib ühinemisakti, sh selle lisade, protokollide need sätted, milles mainitakse ratifitseerimiskirja õigeaegselt mitte hoiuleandnud riike, lugeda tühiseks või neid muuta. Selline muudatuste tegemise vajadus kerkis näiteks aastatel 1972 ning 1994, mil Norra ei ratifitseerinud ühinemislepingut.
Artiklis 2 ei ole erisätteid juhuks, mil mõni riik, mis on esitanud avalduse liikmekssaamiseks, ei ratifitseeri ühinemislepingut. Sellisel juhul reguleerivad liidu ja selle riigi vahelisi suhteid sellised lepinguid, mis kehtisid nende suhtes liikmesriigistaatusest olenemata. Kui see riik sooviks uuesti taotleda ELiga ühinemist, tuleks tal läbida Euroopa Liidu lepingu artiklis 49 sätestatud menetlus, kuna läbirääkimiste lõpetamise faktil ei ole enam õiguslikku tähendust. Seega tuleb esitada nõukogule asjakohane avaldus ning pidada vajalikke läbirääkimisi.

Artikli 2 lõikes 3 antakse liidu institutsioonidele võimalus võtta meetmeid, mis on juba ette nähtud ühinemislepingus, enne ühinemist. Meetmed jõustuvad lepingu jõustumise päeval, loomulikult tingimusel, et ühinemisleping üldse jõustub.

Artikkel 3

Artikli 3 kohaselt sõlmitakse ühinemisleping 21 keeles, sh eesti keeles. Kõik tekstid omavad võrdset autentset jõudu. Originaalid antakse hoiule Itaalia Vabariigi Valitsuse arhiivi ning tõestatud koopiad edastatakse riikide valitsustele.

III OSA