Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

Ühised seisukohad on teine meetod, millega nõukogul on lubatud ülemkogu strateegiaid rakendada. Tegemist on liidu lähenemisviisi määratlemisega konkreetsetele geograafilist või temaatilist laadi küsimustele. Seisukohad ei ole juriidiliselt siduvad, kuid liikmesriigid on kohustatud tagama, et nende siseriiklik poliitika vastab ühistele seisukohtadele, mida on võimalik jagada nelja gruppi:

• 
  ÜRO julgeolekunõukogu majandussanktsioonide järgimine, katkestamine;
  
• 
  relvaembargode, diplomaatiliste vastuabinõude ja liikumispiirangute kehtestamine;
  
• 
  ELi liikmete tegevuse koordineerimine rahvusvahelistel konverentsidel;
  
• 
  ELi liikmete tegevuse koordineerimine kriisisituatsioonides.
  

Ühised seisukohad võetakse vastu sarnaselt ühismeetmetele enamasti nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega, kuid nõukogu otsusel on võimalik ka ühehäälsuse nõue.

Raamotsused võetakse vastu liikmesriikide õigusnormide ühtlustamise eesmärgil. Nad on võrreldavad EÜ asutamislepingu alusel antavate direktiividega, kuna nad on liikmesriikidele siduvad. Siseriiklike meetodite ja vormide valik, kuidas raamotsuseid täita, on jäetud liikmesriikide otsustada. Erinevalt direktiividest ei oma raamotsused vahetut õigusmõju.
Otsused on sarnaselt raamotsustega liikmesriikidele siduvad, kuid mitte vahetult kohaldatavad. Otsuseid võetakse vastu kooskõlas III samba eesmärkidega, kuid tegemist ei tohi olla liikmesriikide õigusnorme ühtlustavate otsustega.
Konventsioonid on liikmesriikide vahel nõukogu soovitusel sõlmitud nn regionaalsed rahvusvahelised lepingud.
Ühenduse meetmeid ei saa vaadelda puhtalt lepinguliste kohustustena Viini rahvusvahelise lepinguõiguse konventsiooni tähenduses, vaid pigem poliitilise koostöö tasandina, mis jätab liikmesriikidele piiratud tegutsemisõiguse³. Kuna tegemist on liikmesriikidevahelise poliitilise koostööga, puudub Euroopa Kohtul jurisdiktsioon II samba küsimustes ning õigusloome juriidiline siduvus liikmesriikide kohustuste osas on ebamäärane.
Euroopa Liit edendab majandus-, sotsiaal- ja poliitikasuhteid ka kolmandate riikidega. Selline koostöö reguleeritakse rahvusvaheliste lepingutega. Põhilised Euroopa Ühenduste ja kolmandate riikide vahel sõlmitavad lepingud on järgmised: