Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

Ülimuslikkus, kui EÜ õiguse üks aluspõhimõtteid, on välja arenenud Euroopa Kohtu eelotsustest ja otsustest. Olulisim neist on kohtulahend 6/64 Costa v. ENEL, kus kohus deklareeris: “Luues määramatu kestusega ühenduse, millel on oma institutsioonid, isikustaatus, õigusvõime, esindamisõigus rahvusvahelisel areenil ja tõelised, liikmesriikide poolsest suveräänsuse piiramisest või ühendusele õiguste üleandmisest tulenevad volitused, on liikmesriigid piiranud, kuigi limiteeritud valdkondades, oma suveräänseid õigusi, luues seega siduva õigusliku ühenduse nii oma kodanikele kui iseendile.”
Selle kohtuasjaga konstateeriti, et liikmesriigid ei saa ühenduse asutamislepinguga ühendusele üleantud pädevust hiljem tagasi võtta või takistada ühenduse õiguse ühest kehtivust kogu ühenduse territooriumil. Ühenduse õiguse toimejõud ei saa liikmesriigiti erineda, ilma et seataks ohtu EÜ asutamislepingu artiklis 10 sõnastatud eesmärke. Ühenduse õiguse ülimuslikkus leiab kinnitust ka asutamislepingu artiklis 249, mille kohaselt on määrused, kui EÜ õiguse teisesed õigusaktid, tervikuna siduvad ning vahetult kohaldatavad kõikides liikmesriikides.
Euroopa Kohus põhjendab ühenduse õiguse ülimuslikkust viie põhiargumendiga:

• 
  EÜ asutamislepinguga loodi uus õiguskord;
  

• 
  liikmesriigid delegeerisid ühendustele osa oma suveräänsusest;
  

• 
  hilisemate siseriikliku õiguse normide kohta ei kehti põhimõte lex posterior derogat priori;
  

• 
  liikmesriikide kohustused ei sõltu hilisema õiguse suvast;
  

• 
  EÜ asutamislepingu artikkel 249, mille kohaselt on määrused liikmesriikidele tervikuna siduvad ning vahetult kohaldatavad.
  

Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse tingimusteks on:

• 
  vastuolu ELi õiguse ja liikmesriigi õiguse vahel;
  

• 
  ELi õigus on õiguspäraselt vastu võetud ja kehtiv;
  

• 
  liikmesriigid ei ole teinud ELi õigusele reservatsioone.
  

Üldjuhul ei või siseriiklikult kehtestada ega lugeda kehtivateks õigusakte, mis on vastuolus Euroopa Liidu asutamislepingutega, institutsioonide õigusaktidega, rahvusvaheliste lepingutega või Euroopa Kohtu praktikaga.

Subsidiaarsus on reguleeritud EÜ asutamislepingu artiklis 5 alljärgnevalt: “Ühendus toimib käesoleva lepinguga talle antud volituste ning temale seatud eesmärkide piires. Valdkondades, mis ei kuulu ühenduse ainupädevusse, võtab ühendus kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega meetmeid ainult niisuguses ulatuses ja siis, kui liikmesriigid ei suuda täielikult saavutada kavandatava meetme eesmärke ning seetõttu võib neid kavandatava meetme ulatuse või toime tõttu paremini saavutada ühenduse tasandil. Ükski ühenduse meede ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik käesoleva lepingu eesmärkide saavutamiseks.” Ühenduse õiguses tähendab subsidiaarsuse põhimõte seega seda, et liikmesriikide pädevust vaadeldakse reeglina ja ühenduse pädevust erandina. Siinkohal ei ole nii oluline see, mis valdkondades ühendusele pädevus on antud, vaid see, kas ühendus on talle üle antud pädevust ka realiseerinud.
Korrektne oleks rääkida konkureerivast jurisdiktsioonist. EÜ asutamislepingu artikkel 5 on ühelt poolt õigustus ühenduse institutsioonidele võtta ad hoc meetmeid, teiselt poolt aga liikmesriikide õigus kaitsele eelnimetatud institutsioonide omavoli eest. Nende õiguste omavaheliseks vähemalt teoreetiliseks tasakaalustamiseks nimetatakse ühenduse õigustega seonduvat subsidiaarsuse põhimõtteks ning tema kohustustega seonduvat suhtelisuse põhimõtteks.
Subsidiaarsuse põhimõttel on kaks peamist ülesannet:

• 
  kaitsta liikmesriikide suveräänsust;
  

• 
  liikmesriigi meetmete ebaefektiivsuse korral õigustada ühendust ad hoc laiendama oma pädevust.
  

Euroopa Liidu õigus jaguneb esmaseks ja teiseseks õiguseks.

Esmane õigus põhineb esmastel õigusallikatel. Tähtsaimateks nendest on Euroopa ühenduste asutamislepingud koos nende juurde kuuluvate lisade, protokollide ning muudatusi tegevate lepingutega (eelkõige ühtne Euroopa akt, liitumislepingud ja Euroopa Liidu leping). Esmaseks õiguseks loetakse ka kirjutamata tavaõigust ja õiguse üldpõhimõtteid, mis on ühised liikmesriikide õiguskordadele. Esmase õiguse moodustavad ka rahvusvahelised lepingud, nagu ühenduse lepingud kolmandate riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, ning ka liikmesriikide omavahelised lepingud. Ühenduse esmast õigust nimetatakse ka konstitutsiooniliseks õiguseks, sest õiguse hierarhias on ta võrdsustatav põhiseadusega siseriiklikus õiguskorras.
Esmane õigus jaguneb institutsiooniliseks ja materiaalõiguseks. Institutsiooniline pool koosneb määrustest, mis reguleerivad järgmisi valdkondi:

• 
  institutsioonid, nende pädevus ja koostöö;
  
• 
  õigusloome;
  
• 
  abiasutuste loomine, sealhulgas EÜ finantsõiguslik korraldus.
  

Materiaalõiguse moodustavad Euroopa integratsiooni käsitlevad määrused, mis:

• 
  määratlevad ühenduse pädevuse lähtudes ainupädevuse põhimõttest;
  
• 
  defineerivad integratsiooni põhialused, ülesanded ja tegevused, mis on vajalikud integratsiooni eesmärkide saavutamiseks.
  

Esmane õigus on loodud otseselt liikmesriikide poolt.

Teisese õiguse loojateks on ühenduse institutsioonid, tegutsedes esmase õiguse alusel neile antud pädevuste raames. Sellisteks õigusaktideks on eelkõige EÜ asutamislepingu artiklis 249 ja Euratomi asutamislepingu artiklis 161 loetletud meetmed – määrused, direktiivid, otsused, soovitused ja arvamused ning ELi lepingu artiklis 12 loetletud põhimõtted ja üldsuunised, otsused ühisstrateegia kohta, ühismeetmed ja ühised seisukohad. Teisene õigus, on eelkõige vajalik, et anda sisu ning täpsustada esmase õiguse alla kuuluvaid asutamislepinguid, mis on ülesehitatud kui raamlepingud.