EUROOPA LIIDU ÕIGUS Euroopa Liidu õigusest võib rääkida alates selle loomisest 1. novembril 1993. a, mil jõustus Maastrichti leping. Euroopa Liidu õigusest võib rääkida kahes tähenduses – laiemas ja kitsamas.
Laiemas tähenduses hõlmab ELi õigus Euroopa ühenduste õigust ja Euroopa Liidu õigust kitsamas tähenduses. Maastrichti lepinguga loodi nn varikatus kolmele sambale, millest teine ja kolmas sammas on otseselt reguleeritud antud lepinguga. Esimene sammas moodustub juba varem eksisteerinud ühendustest, mis on reguleeritud EÜ ja Euratomi asutamislepingutega.
Euroopa Liidu õigus kitsamas tähenduses piirdub ELi teise ja kolmanda sambaga, mis on reguleeritud asutamislepingu artiklites 11-45. Nende sammaste raames toimub koostöö enamasti valitsustevahelisel tasandil ehk tegemist on rahvusvahelise õigusega. Sageli peetakse Euroopa Liidu õiguse all silmas Euroopa ühenduste õigust, mida võib pidada liidu õiguseks vaid selles mõttes, et ta on kehtiv ELi raames.
Euroopa Liit ei ole tüüpiline rahvusvaheline organisatsioon, vaid rahvusvaheline kolmele sambale tuginev integratsioonikoostöö vorm, mis esimeses sambas loob riigiülest õigust. Sellist riigiülesust iseloomustavad eelkõige Euroopa Kohtu poolt järgmistes ühenduse õiguse nurgakivideks peetavates kohtulahendites esile tõstetud üldpõhimõtted.
