Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

Põhimõtted (artiklid 1-16)

EÜ asutamislepingu artikli 1 kohaselt asutavad lepinguosalised Euroopa Ühenduse, mis lepingu artikli 281 kohaselt omab juriidilise isiku staatust.

Eesmärgid, mille taotlemiseks ühendus loodi, on loetletud lepingu artiklis 2. Sellele sättele järgnevates artiklites sätestatud ühise poliitika ning meetmete kaudu on ühenduse eesmärgiks edendada “majandustegevuse harmoonilist, tasakaalustatud ja säästvat arengut, tööhõive ja sotsiaalkaitse kõrget taset, meeste ja naiste võrdõiguslikkust, püsivat ja inflatsioonivaba kasvu, konkurentsivõime ja majandusliku suutlikkuse vastastikuse lähenemise kõrget astet, keskkonna kaitse ja kvaliteedi parandamise kõrget taset, elatustaseme ja elu kvaliteedi parandamist ning liikmesriikide majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust ja solidaarsust”.
Kõik eesmärgid on põhjalikult ja üksikasjalikult välja toodud, kuna vastavalt artiklile 5 ei oma ühendus nn kompetentsi kompetentsust, st. ühenduse volitused tulenevad käesolevast lepingust ning ühendus ise ei saa endale muid volitusi võtta. Kui loetletud eesmärkide saavutamisest hõlmatud poliitikavaldkonnad ja muud meetmed on sätestatud artiklites 3 ja 4, siis artiklis 2 on esile toodud kaks erimeedet. Rõhutatud on ühisturu ning majandus- ja rahaliidu rajamist. Rahaliidu loomiseks nähti ette astmeline ajakava, mille viimane faas, mis praeguseks on juba käivitunud, kujutab endast ühtse valuuta ning rahanduspoliitika kasutuselevõttu liikmesriikides.
Ühendusele seatud eesmärkide saavutamiseks on artiklis 3 kehtestatud EÜ pädevused:

1. 
   kaupade impordi ja ekspordiga seotud tollimaksude ja koguseliste piirangute, samuti kõigi muude samaväärse toimega meetmete keelamine liikmesriikide vahel. Kuigi tolliliit loodi juba 1968. a, on ühenduses siiski säilinud mitmed tolliliidu ja siseturu toimimist takistavad asjaolud. Üksikasjalikumalt on käesolevat valdkonda käsitletud EÜ asutamislepingu kolmanda osa I jaotises;
   

2. 
   ühine kaubanduspoliitika. Valdkond on otseselt seotud eesmärgiga luua majandus- ja rahaliit ning käsitleb ühiste tootmisreeglite, tollitariifide jne sisseviimist. Täpsem regulatsioon on lepingu kolmanda osa VII jaotises;
   

3. 
   siseturg, mida iseloomustab kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumise takistuste kõrvaldamine liikmesriikide vahel. Tegemist on ühenduse materiaalõiguse nelja põhivabadusega, mida on täpsemalt käsitletud antud lepingu kolmanda osa I ja III jaotises;
   

4. 
   isikute sissesõitu ja liikumist vastavalt IV jaotise sätetele käsitlevad meetmed. Mainitud jaotis reguleerib viisa-, varjupaiga-, sisserände- ja muu isikute vaba liikumisega seotud poliitika teostamist. Valdkond, mis algselt kuulus Euroopa Liidu poliitikate loetellu, toodi üle EÜ asutamislepingusse Amsterdami lepinguga;
   

5. 
   ühine põllumajanduspoliitika ja kalanduspoliitika. Antud valdkonnad on hõlmatud ühisturust ning leiavad täpsemat kajastust lepingu kolmandas osas;
   

6. 
   ühine transpordipoliitika. Valdkond on tihedalt seotud punktis c mainitud põhivabaduste teostamisega ning leiab üksikasjalikumat kajastamist lepingu kolmanda osa V jaotises;
   

7. 
   süsteem, mis tagab, et konkurentsi siseturul ei kahjustata. Valdkond, mis hõlmab võrdsete tingimuste loomist ühisturul osalemiseks, leiab kajastamist lepingu kolmanda osa VI jaotises;
   

8. 
   liikmesriikide seaduste ühtlustamine ühisturu toimimiseks vajalikul määral. Valdkond toimib vastavalt ühenduse teisese õiguse allikate hulka kuuluvate direktiivide alusel. Eesmärgiks on liikmesriikide nende õigus- ja haldusnormide ühtlustamine, mis käsitlevad ühisturu toimimist. Täpne regulatsioon on lepingu kolmanda osa VI jaotises;
   

9. 
   liikmesriikide tööhõivepoliitika koordineerimise edendamine, pidades silmas selle tõhustamist koordineeritud tööhõivestrateegia väljatöötamise abil. Valdkond hõlmab eelkõige kvalifitseeritud, koolitatud ja kohanemisvõimelise tööjõu ning majanduslikele muudatustele reageerivate tööjõuturgude edendamist. Üksikasjalik regulatsioon on antud käesoleva lepingu kolmanda osa VIII jaotises;
   

10. 
    sotsiaalpoliitika, mis hõlmab Euroopa Sotsiaalfondi. Eelkõige tööõigusega seotud valdkond tugineb Torinos 1961. a allakirjutatud Euroopa sotsiaalhartal. Seatud eesmärkide saavutamisel on abiks komisjoni hallatav sotsiaalfond, mis on loodud käesoleva lepingu alusel. Täpne regulatsioon on antud lepingu kolmanda osa XI jaotises;
    

11. 
    majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamine. Antud punkt on otseselt seotud ning sisult sarnane eelnevaga. Eesmärgiks on eelkõige erinevate regioonide arengutasemete ühtlustamine;
    

12. 
    keskkonnapoliitika. Antud poliitika on horisontaalne läbides kõiki teisi ühenduse poliitikaid. Olulisel kohal on loodusressursside mõistlik kasutamine, piirkondlike ja ülemaailmsete probleemidega tegelemine rahvusvaheliste globaalsete ja regionaalsete meetmete abil. Valdkonda käsitlevad üksikasjalikud sätted on lepingu kolmanda osa XIX jaotises;
    

13. 
    ühenduse tööstuse konkurentsivõime tugevdamine. Eesmärgiks on tööstuse kohandamine Euroopas asetleidnud struktuurimuudatustega. Terase ja söega seotu oli varem (kuni 1. juuli 2002, mil ühendus lõpetas tegevuse) sätestatud Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingus ning energiavaldkond leidis kajastust Euroopa Aatomienergia ühenduse asutamislepingus. Tööstuspoliitika, mille täpsemad eesmärgid ja ellu viimise meetmed on sätestatud käesoleva lepingu kolmanda osa XVI jaotises;
    

14. 
    teadusuuringute ja tehnoloogia arengu edendamine. Valdkond on eelkõige seotud tööstusega, kuid pürgitakse ka teistele valdkondadele vajalike teadusuuringute edendamise poole. Valdkond on täpsemalt reguleeritud käesoleva lepingu kolmanda osa XVIII jaotises;
    

15. 
    Üle-Euroopaliste võrkude rajamise ja väljaarendamise soodustamine. Mainitud võrgud on olulised majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamiseks, liikumisvabaduse soodustamiseks ühenduse piires ja sisepiirideta alale kaasaaitamiseks. Täpsem kajastus käesoleva lepingu kolmanda osa XV jaotises;
    

16. 
    panus tervisekaitse kõrge taseme saavutamisse. Kesksel kohal on ennetav tervisekaitsealane tegevus ning levinud haiguste, sealhulgas narkootikumide tõrjumine. Rahvatervist käsitlevad artiklid on sätestatud lepingu kolmanda osa XIII jaotises;
    

17. 
    panus kvaliteetse hariduse ja kutseõppe ning liikmesriikide kultuuri õitsengu saavutamisse. Õpetuse sisu ja süsteemi eest vastutavad liikmesriigid, kuid lepingu kolmanda osa XI jaotises sätestatu alusel on ühenduse ülesandeks vastavat valdkonda hõlmava koostöö soodustamine liikmesriikide vahel;
    

18. 
    arengukoostööpoliitika. Tegemist on liikmesriikide koostööga arengumaadega, mille elluviimisele aitab laenude andmisega kaasa Euroopa Investeerimispank. Täpne regulatsioon lepingu kolmanda osa XX jaotises;
    

19. 
    ülemeremaade ja –territooriumide assotsieerimine selleks, et laiendada kaubandust ning ühiselt edendada majanduslikku ja sotsiaalset arengut. Silmas peetakse selliseid territooriume, millel on vanadest kolooniaaegadest suhted mõne liikmesriigiga. Valdkonda kajastab põhjalikumalt lepingu neljas osa;
    

20. 
    panus tarbijakaitse tugevdamisse. Tarbijakaitse (art. 153) on horisontaalne sarnaselt keskkonnapoliitikaga, läbides kõiki teisi ühenduse poliitikaid;
    

21. 
    meetmeid energeetika, kodanikukaitse ja turismi valdkonnas.
    

Loetletud eesmärkide saavutamisega ja selleks kasutatavate meetmetega kaasnevad õigused ja kohustused laienevad EÜ asutamislepingu artikli 17 kohaselt EL kodanikele. Ühenduse eesmärgiks on ka meeste ja naiste võrdõiguslikkuse edendamine. Majanduspoliitika on endiselt liikmesriikide pädevuses asuv valdkond, rahanduspoliitika on seevastu ühenduse pädevuses ning sellest tulenevalt on liikmesriigid kohustatud kasutusele võtma sellise majanduspoliitika, mis tugineb avatud turumajanduse põhimõtetele ning on kooskõlas ühenduse konkurentsipoliitika ning teiste ühiste eesmärkidega. Nii liikmesriikide kui ühenduse tegevus ei tohi olla vastuolus stabiilsete hindade, riigi rahanduse ja majanduse usaldusväärsuse ning tasakaalustatud maksebilansside juhtpõhimõtetega. Kirjeldatud tegevus majanduspoliitika valdkonnas on tihedalt seotud paralleelse tegevusega rahandusvaldkonnas ning hõlmab seega ka vahetuskursside lõplikku kindlaksmääramist, mis on eelduseks ühisvaluuta kasutuselevõtuks liikmesriikides, ning ühtse raha- ja vahetuskursipoliitika määratlemist ja teostamist. Selline rahanduspoliitika teostamine kujutab endast rahaliidu loomise kolmanda etapi elluviimist, mille käigus võeti kasutusele euro.

Artiklites 3 ja 4 esitatud valdkondade loetelu on oluline, kuna sellega määratletakse ühenduse pädevus, mille raames ühendus omab volitusi õigusloomeks. Samuti on täpselt eristatud pädevuse vormid, jagades need EÜ ainupädevuseks, osaliseks pädevuseks ja koordineerivaks pädevuseks. Vastavalt artiklile 5 ei oma ühendus nn kompetentsi kompetentsust, st. ühendusel ei ole õigus võtta endale volitusi, mis ei ole sätestatud käesolevas lepingus.
Kuigi liikmesriikide pädevust vaadeldakse subsidiaarsuse põhimõttest tulenevalt reeglina ja ühenduse pädevust erandina, tekitab viimase võrdlemisi ebamäärane piiritlemine probleeme. Selline regulatsioon kaitseb liikmesriike ühenduse omavoli eest, kuid annab samas ühendusele õiguse oma pädevust ad hoc laiendada, kui liikmesriigi meetmed ei ole efektiivsed.
Eespool nimetatud keskkonnapoliitika horisontaalse iseloomu sätestab artikkel 6, mille kohaselt peab keskkonnakaitse nõuetega arvestama kogu ühenduse poliitikakogumi, iga poliitika ja ühisturumeetme puhul. Nõuete olulisust rõhutab ka fakt, et need võivad olla põhjuseks näiteks kaupade vaba liikumise takistamisel.
Ühenduse eesmärkide taotlemise nimel täidavad selleks vajalikke ülesandeid Euroopa Parlament, nõukogu, komisjon, Euroopa Kohus ja Kontrollikoda (artikkel 7). Loetletud ühenduse põhiinstitutsioonid toimivad nendele käesoleva lepingu viiendas osas antud volituste raames. Komisjoni ja nõukogu töö lihtsustamiseks on nende käsutusse antud ka nõuandva pädevusega majandus- ja sotsiaalkomitee (artikkel 257) ning regioonide komitee (artikkel 263). Ühenduse eesmärke aitavad teostada ka käesoleva lepingu alusel loodud juriidilise isiku staatust omavad eriasutused, milleks on Euroopa Investeerimispank (artikkel 9) ja Euroopa keskpank, mis kuulub koos liikmesriikide rahvuslike keskpankadega Euroopa Keskpankade Süsteemi (artikkel 8). Nimetatud asutused tegelevad vastavalt ühisturu kindla ja tasakaalustatud arengu edendamisega ühenduse huvides ning ühenduse rahapoliitika kujundamise ja elluviimisega.
Ühenduse õiguse ühtse kohaldamise tagamiseks on artiklis 10 sõnastatud lojaalsuse põhimõte, mis kohustab liikmesriike võtma kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et tagada nende kohustuste täitmine, mis tulenevad käesolevast lepingust või teistest ühenduse institutsioonide poolt võetud meetmetest. Samuti kohustuvad nad hoiduma meetmetest, mis võiksid kahjustada lepingu eesmärkide saavutamist.
Artikli 11, kohaselt on liikmesriikidel võimalus tõhustatud koostööks teatud valdkondades (käsitletud ka EL asutamislepingu artiklites 43 – 45). Artikkel 11 on EÜ asutamislepingusse lisatud Amsterdami lepinguga.
Ühenduse teatud liikmesriikide vahel artikli 11 alusel rajatud tõhustatud koostööga liitumiseks peab sellest huvitatud liikmesriik teavitama nõukogu ja komisjoni. Viimane kujundab sellest oma arvamuse, mille ta saadab kolme kuu jooksul edasi nõukogule. Lõpliku otsuse liikmesriigi liitumisest artiklis 11 sätestatud tõhustatud koostööga võtab vastu komisjon nelja kuu jooksul pärast tema teavitamist sellisest kavatsusest. Vajaduse korral on komisjonil õigus võtta vastu ka antud liitumisega seotud eritingimused.
Liikmesriikide kodanike suhtes kohaldatakse artikli 12 alusel võrdõiguslikkuse põhimõtet. See säte annab nõukogule õiguse kaasotsustusmenetluse teel võtta vastu kodakondsuse alusel diskrimineerimist keelustavaid eeskirju, ilma et need piiraks käesolevas lepingus sisalduvate erisätete kohaldamist. Artikliga 13 on diskrimineerimist puudutavat regulatsiooni laiendatud ka diskrimineerimisele soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse kalduvuse alusel. Kõnealuses valdkonnas võtab vajalikke meetmeid vastu ühehäälne nõukogu, kes tegutseb komisjoni ettepaneku põhjal. Nõukogu on enne otsuse vastu võtmist kohustatud konsulteerima ka Euroopa Parlamendiga. Kui nõukogu tegevus ei näe ette liikmesriikide õigusnormide ühtlustamist, vaid tegemist on liikmesriikide poolsele tegevusele kaasaaitamisega nimetatud valdkonnas, kasutab nõukogu kaasotsustusmenetluse protseduuri.
Siseturu rajamise üldsätte, artikli 14 kohaselt oli ühendus kohustatud vastu võtma vajalikud meetmed siseturu järk-järguliseks rajamiseks, sätestades lõpptähtajaks 31. detsember 1992. a. Siseturg on määratletud kui “sisepiirideta ala, mille ulatuses tagatakse kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine vastavalt käesoleva lepingu sätetele”. Siseturu loomisest hõlmatud valdkondade ühtse ja pideva arengu edendamiseks vajalikud suunised ja tingimused määratleb nõukogu talle komisjoni poolt tehtud ettepaneku põhjal tegutsedes kvalifitseeritud häälteenamusega. Komisjon on nõukogule tehtavate ettepanekute koostamisel kohustatud arvestama liikmesriikide erinevate arengutasemetega ning sellest tulenevate jõupingutuste ulatusega (artikkel 15). Vajaduse korral võib komisjon teha ettepaneku asjakohaste sätete sisseseadmiseks. Kui nimetatud sätted moodustavad erandi, peavad nad olema ajutised ning võimalikult vähe takistama ühisturu toimimist.
Artikli 16 kohaselt on nii ühendus kui liikmesriigid kohustatud oma pädevuse ja käesoleva lepingu kohaldamisala piires hoolitsema selle eest, et üldist majandushuvi pakkuvad teenused toimiksid selliste tingimuste ja põhimõtete alusel, mis võimaldavad neil täita oma ülesandeid. Viimaste hulka kuulub nii ühiskondliku kui ka territoriaalse ühtekuuluvuse edendamine. Käesolev säte on tingitud majanduspoliitika kuuluvusest liikmesriikide pädevusse, jättes ühendusele vaid koordineerimisõiguse, et viia antud valdkond kooskõlla ühenduse teiste poliitikate ja eesmärkidega.