Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

Põhimõtted

Määrus 1408/71/EMÜ sätestab sotsiaalkindlustuse koordinatsioonisüsteemi neli põhiprintsiipi, milleks on:
1) võrdne kohtlemine (määruse artikkel 3).- liikmesriikide võõrtöötajatele ja nende pereliikmetele tuleb tagada samasugused sotsiaalkindlustusõigused nagu nende asukohariigi kodanike töötajatele ja pereliikmetele, st et liikmesriigid ei või piirata õigust sotsiaalkindlustushüvitistele ainult oma kodanikele;
2) isiku suhtes kohaldatakse korraga ühe liikmesriigi õigusakte (määruse artikkel 13)– reeglina rakendatakse võõrtöötaja puhul tema töökohariigi sotsiaalkindlustus-valdkonna õigusakte (lex loci laboris printsiip). See tähendab, et määravaks on, millises liikmesriigis isik töötab, mitte see, millises liikmesriigis ta alaliselt elab või millises liikmesriigis paikneb tema tööandja või ettevõte. Isik ei saa olla samaaegselt kahes või enamas liikmesriigis või mitte üheski liikmesriigis sotsiaalkindlustusega hõlmatud (kindlustatud);
3) omandatud sotsiaalkindlustusõiguste säilimine ehk hüvitiste eksport (määruse artikkel 10) mistahes liikmesriigi seaduste alusel omandatud sotsiaalkindlustus-hüvitisi makstakse ka siis, kui isik asub elama mõnda teise liikmesriiki, st et liikmesriigid ei või piirata sotsiaalkindlustushüvitiste maksmist oma territooriumiga;
4) kindlustusperioodide kokkuliitmine (perioodide liitmise reeglid on toodud määruse eri hüvitiste määramist reguleerivates artiklites) - kui õigus sotsiaalkindlustus-hüvitisele või hüvitise suurus on seotud kindlustusperioodi pikkusega, võetakse hüvitise taotlejal arvesse ka kõigis teistes liikmesriikides omandatud kindlustus-periood; hüvitise maksmisel rakendatakse pro rata printsiipi, mis tähendab, et iga liikmesriik maksab isikule selles riigis omandatud kindlustusperioodile vastava osa hüvitisest.
Näiteks kui Eestis riikliku vanaduspensioni saamiseks peab isik Eesti riikliku pensionikindlustuse seaduse kohaselt olema töötanud vähemalt 15 aastat, siis Euroopa Liiduga ühinemise järgselt võetakse Eestis pensioni saamiseks nõutava staažina arvesse ka teistes liikmesriikides töötatud aeg. Seega, kui näiteks inimene oli tööga hõivatud viis aastat Eestis, viis aastat Saksamaal ja viis aastat Prantsusmaal, siis eraldi võttes ei tekiks tal üheski riigis õigust pensionile – küll aga annavad kolmes riigis kokku töötatud aastad talle õiguse Eestis pensioni taotleda (määruse artikkel 44).
Samuti, kui inimene on oma elu jooksul töötanud rohkem kui ühes Euroopa Liidu liikmesriigis, siis peab talle vanaduspensioni maksma iga riik, kus ta oli kindlustatud (töötas ja maksis vastavaid kindlustusmakseid) vähemalt ühe aasta. Inimesel, kes on töötanud Soomes 10, Saksamaal 25 ja Rootsis viis aastat, on pensionistaaži kokku 40 aastat. Pensioni suuruse arvutamisel võetakse aluseks pensioni osastaažide summa; iga riik arvestab pensioni suuruse, mis käesoleval juhul vastab 40 aasta pikkusele pensionistaažile. Soome maksab 10/40, Saksamaa 25/40 ja Rootsi 5/40 pensionist, sõltumata sellest, millises liikmesriigis pensionär elab. Kui pensionär on asunud näiteks elama Itaaliasse, siis esitab ta pensioni saamiseks taotluse Itaalia vastavale asutusele (nagu on määratud rakendusmääruse 574/72/EMÜ lisades), kelle ülesandeks on taotluse menetlemine.

Õigused

Määruse 1408/71/EMÜ rakendamisel omandavad Eesti kodanikud, Eestis alaliselt elavad kodakondsuseta isikud ja pagulased teistes liikmesriikides ning teiste liikmesriikide kodanikud, kodakondsuseta isikud ja pagulased Eestis töötamisel õigusi, mida neil seni Eesti sotsiaalkindlustusõigusaktidest tulenevalt ei ole. Samuti on täiendavad õigused nimetatud isikute pereliikmetel ja ülalpeetavatel.

Olulisemateks momentideks on:

1) sotsiaalkindlustushüvitiste eksportimine teistesse liikmesriikidesse. Kui praegu on näiteks pensionide ja peretoetuste maksmine olnud piiratud üksnes Eestis elavatele isikutele (erandiks on pensionide eksport Soome, Lätti, Leetu ja Ukrainasse kahepoolsete sotsiaalkindlustuslepingute alusel, siis ühinemisjärgselt tuleb Eestil jätkata nimetatud hüvitiste maksmist ka juhul, kui hüvitisele õigust omav isik siirdub elama mõnda teise liikmesriiki;
2) Eestis ravikindlustusega kaetud isikutele laieneb kindlustus vältimatu arstiabi suhtes kõikide liikmesriikide territooriumil. Samas katab vältimatu arstiabi kulud kindlustajariik ehk Eesti;
3) Eesti on ravikindlustuses kindlustajariigiks ka Eestis töötavate teiste liikmesriikide töötajate ülalpeetavate pereliikmete suhtes, kes jäid maha elukohamaale. See tähendab, et nende isikute suhtes kehtivad küll nende elukohariigi vastavad õigusaktid, kuid kõik ravikuludtasub Eesti kui ülalpidaja töökohariik ning mitte pereliikmete elukohariik. Samuti on Eesti kindlustajariigiks:

pensionäridele, kellele Eesti ekspordib pensioni teise liikmesriiki, ning nende pereliikmetele, kes ei ela Eestis;

üliõpilastele, kes lähevad Eestist õppima mõnda teise liikmesriiki, ning nende pereliikmetele, kes ei ela Eestis;

töötutele, kes lähevad Eestist tööd otsima teise liikmesriiki, ning nende pereliikmetele, kes ei ela Eestis;

lähetatud töötajatele, kes on Eestist lähetatud teise liikmesriiki tööle;
4) laieneb peretoetustele õigustatud isikute ring (eelkõige Eestis tähtajaliselt töötavate teiste liikmesriikide töötajate arvelt). Töötajal või füüsilisest isikust ettevõtjal on õigus saada teises liikmesriigis elavate pereliikmete eest töökohariigi õigusaktides ettenähtud peretoetusi;
5) kuigi töötuskindlustushüvitist võib isik taotleda ainult liikmesriigist, kus ta oli vahetult enne töötuks jäämist kindlustatud (eri riikides omandatud kindlustus-perioodid liidetakse), on töötul õigus kuni kolm kuud otsida tööd teistes liikmes-riikides, eeldusel, et ta registreerib end tööotsijana iga vastava liikmesriigi tööhõiveasutuses. Sel perioodil tagatakse talle määratud hüvitise säilimine ning selle eksport, ent hüvitise saamise perioodi pikkus ei või siiski ületada perioodi, mille jooksul isikul olnuks õigus hüvitisele viimases töökohariigis.

3. Sisu ja võrdlev analüüs