Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

Direktiivide eesmärgiks on liikmesriikide õigusloome ühtlustamine. Direktiive loob kas nõukogu üksi või koostöös Euroopa Parlamendiga, või komisjon nõukogult saadud mandaadi alusel. Erinevalt määrustest ei ole direktiivid enamasti vahetult kohaldatavad, vaid eeldavad siseriiklikusse õigusesse ülevõtmist, kusjuures vastav siseriiklik õigusakt peab vastama kvaliteedilt teistele nimetatud valdkonda reguleerivatele õigusaktidele. Seejuures peavad siseriiklikud õigusaktid reguleerima selgelt ja täpselt isikute õigusi ja kohustusi, et nad oleksid arusaadavad ning kohaldatavad kohtus. Liikmesriigid on kohustatud kinni pidama direktiividega kehtestatud eesmärkidest, tähtaegadest ja teistest nõuetest. Neil on õigus ise valida vajalike siseriiklike meetmete vorm. Kui direktiivi eesmärgiks on luua õigusi üksikisikutele, peetakse kõige sobivamaks seaduse vormi.
Üksikisikutele õigusi loovaid direktiive iseloomustab ka see, et neid võib vahetult kohaldada juhul kui:

• 
  liikmesriik ei ole direktiivi õigeaegselt siseriiklikusse õigusesse üle võtnud;
  

• 
  direktiiv on oma sisult piisavalt selge, tingimusteta, üheselt mõistetav ning nii isikuliselt kui ka esemeliselt piisavalt konkretiseeritud;
  

• 
  loodud õiguste kohustatud pooleks on liikmesriik (vertikaalne vahetu kohaldatavus, st. riik-üksikisik).
  

Tegemist on ainult vertikaalse vahetu kohaldatavusega, kuna liikmesriigi kohustuseks on direktiivide sisseviimine siseriiklikusse õigusesse. Kui liikmesriik ei rakenda direktiivi nõudeid õigeaegselt oma siseriiklikus õiguses ning kahjustab sellega direktiivi alusel õigustatud isikut, on ta antud isiku ees ka vastutav ning on kohustatud hüvitama tekitatud kahju.²

Vastavalt Euroopa Kohtu kohtupraktikale saab liikmesriike võtta vastutusele, kui on täidetud järgmised nõuded:

• 
  liikmesriik on rikkunud ühenduse õigust;
  

• 
  rikkumine on õiguslikult subjektiivne;
  

• 
  liikmesriik on oma pädevust tunduvalt ja silmnähtavalt ületanud;
  

• 
  õiguserikkumise ja kahju vahel on tõestatud põhjuslik seos;
  

• 
  on tekitatud kahju, mis tuleb hüvitada.
  

Direktiive kehtestatakse enamasti nendes valdkondades, mis kuuluvad ühenduse ja liikmesriikide jagatud pädevusse.

Otsused sarnanevad suures osas määrustega. Nad erinevad eelkõige sellepoolest, et otsused on individuaalsed ja konkreetsed, määratledes teatud valdkonnas isikute või liikmesriikide pädevuse piirid ning konkreetse juhtumi, millal nad on siduvad. Otsuse adressaadiks võivad olla füüsilised ja juriidilised isikud ning üks või mitu liikmesriiki. Eesti õigussüsteemis on otsused võrreldavad halduse üksikaktidega. Üldjuhul on otsused siduvad vaid nende adressaatidele, kuid sarnaselt direktiividele võivad ka liikmesriikidele suunatud otsused teatud juhtudel omada vertikaalset vahetut mõju. Otsuseid võtavad vastu nõukogu ja komisjon.