Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

2.1. Elektrooniline kaubandus

Elektrooniline kaubandus kuulub infoühiskonna teenuse alla, mille mõiste on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 98/48/EÜ, millega muudetakse direktiivi 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord. Infoühiskonna teenus on teenus, mida osutatakse teenuse kasutaja isiklikul taotlusel, üldjuhul tasu eest ja elektrooniliste vahendite abil ilma osapoolte üheaegse füüsilise kohalolekuta. Infoühiskonna teenuseks ei loeta ringhäälingut. Infoühiskonna teenus peab olema täielikult ülekantud, edastatud ja vastu võetud kaabli, raadio, optiliste või muude elektromagnetiliste vahendite abil. Infoühiskonna teenusele kehtestatavas nõudes sätestatakse üldised kohustused teenuse osutajale ja kasutajale, teenusele ning selle osutamisele ja kasutamisele.

Levinumad infoühiskonna teenused on näiteks andmete ülekande ja salvestuse teenus, otsinguteenus, elektroonilised ajakirjad ja ajalehed, pangandusteenus, kindlustusteenus, investeeringud ja teised finantsteenused, ekspertteenused (näiteks juriidiline nõustamine), meelelahutusteenused, reklaamiteenused ja muud marketing teenused, kaupade müük (software, e-raamatud jne). Infoühiskonna teenused hõlmavad ka kaupade pakkumist (offering) niivõrd kui seda tehakse elektroonsel teel, näiteks kaupade turustamine ja lepingute sõlmimine.
Elektroonilist kaubandust ehk e-kaubandust reguleerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (Direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta). Tegu on horisontaalse õigusaktiga, mis reguleerib infoühiskonna teatud teenuste osutamisega seotud asjaolusid, selleks et tagada teenuste vaba liikumine. Olulisemad on sätted, mis tagavad teenuse osutaja asukohamaa õiguse kohaldamise, kehtestavad nõuded teenuse osutajale ja kaubanduslikule teabele ning sätted, mis reguleerivad elektrooniliste lepingute sõlmimist ja vahendajate vastutusest vabastamist teatud juhtudel.

2.2. Kommertsteadeanne

Direktiivi 2000/31/EÜ kohaselt on kommertsteadaanne igat liiki teave, mis on kavandatud selleks, et otseselt või kaudselt edendada kaubanduse, tööstuse või käsitööga tegeleva või reguleeritud kutsealal tegutseva äriühingu, organisatsiooni või isiku kaupu, teenuseid või mainet.

Kommertsteadaanne ei ole teave, mis võimaldab otsest juurdepääsu äriühingu, organisatsiooni või isiku tegevusele, eriti domeeninimi või elektronposti aadress ning äriühingu, asutuse või isiku kaupade, teenuste või maine kohta neist sõltumatult esitatud teave, eriti juhul, kui seda tehakse rahaliste kaalutlusteta.
Kuna erinevad mõisted ja nõuded erinevate kommertsteadaannete kohta on põhjustanud tõkkeid teenuste vabale liikumisele, on komisjon välja töötanud määruse, mis loodetakse vastu võtta 2004. aastaks. Määrus harmoneerib olulisemad mõisted ning nõuded kommertsteadaannetele.