Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

Meeste ja naiste võrdne kohtlemine

Seletuskirja on koostanud Sotsiaalministeeriumi väliskoostöö ja eurointegratsiooni osakonna võrdõiguslikkuse büroo juhataja Ülle-Marike Papp.
Soolise ebavõrdsuse kaotamine, võrdõiguslikkuse edendamine ja soolise võrdõiguslikkuse eesmärkide integreerimine kõigisse teistesse poliitikatesse on liikmesriikide poolt tunnistatud ühenduse üheks eesmärgiks, mille aluseks on EÜ asutamislepingu artikkel 2, artikli 3 lõige2, artikli 13 lõige1, artikkel 136, artikli 137 punkt i, artikli 141 lõige 3 ja artikkel 142.
Asutamislepingu artikli 2 kohaselt on ühenduse ülesanne ühisturu ning majandus- ja rahaliidu rajamise ning artiklites 3 ja 4 märgitud ühise poliitika või meetmete kaudu edendada ühenduse kõigis osades muuhulgas ka meeste ja naiste võrdõiguslikkust. Vastavalt artikli 3 lõikele 2 peab ühendus kõigi oma tegevuste puhul silmas pidama, et need aitaksid kaasa ebavõrdsuse kaotamisele ja soolise võrdõiguslikkuse edendamisele.
Artikkel 13 näeb ette nõukogu õiguse astuda vajalikke samme, et võidelda diskrimineerimisega muu hulgas ka soolisel alusel. Nimetatud sätte raames tegutseb nõukogu talle ühenduse poolt antud volituste piires komisjoni ettepaneku põhjal ühehäälselt ning konsulteerides ka parlamendiga. Nõukogu selline tegevus ei tohi piirata lepingu teiste sätete kohaldamist.
Artikleid 136 ja 137 tuleb naiste ja meeste võrdõiguslikkuse küsimuses vaadata koos. Artiklis 136 on eesmärkidena loetletud tööhõive edendamine ning elamis- ja töötingimuste ühtlustamine ja jätkuv parandamine, piisav sotsiaalkaitse, töösuhte poolte dialoog, inimressursside arendamine. Nimetatud eesmärkide poole pürgimisel tuleb silmas pidada kestvat kõrget tööhõivet ja tööturult väljatõrjumise tõkestamist. Artikkel 137 loetleb valdkonnad, kus ühendusel on õigus võtta liikmesriikide kõrval täiendavaid meetmeid meeste ja naiste võrdõiguslikkuse saavutamiseks seoses nende võimalustega tööturul ja kohtlemisega tööl.
Artikli 141 kohaselt tagab iga liikmesriik meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte rakendamise. Tasu all mõistetakse sama artikli lõike 2 alusel põhi- või miinimumpalka või mõnd muud tasumoodust kas rahas või boonusena, mida töötaja tööandjalt oma töö eest otseselt või kaudselt saab.
Võrdse tasu all ilma soolise diskrimineerimiseta peetakse silmas, et ühe ja sama tükitööna tehtava töö eest arvestatakse tasu ühe ja sama mõõtühiku alusel ning ajatöö eest ühel ja samal töökohal on ühesugune tasu.
Asutamislepingu artikli 141 lõike 3 kohaselt on nõukogul kohustus võtta kasutusele meetmeid tagamaks meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte, sealhulgas võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõtte kohaldamine. Sama artikli lõikes 4 on lisatud, et pidades silmas meeste ja naiste täieliku ja tegeliku võrdõiguslikkuse tagamist tööasjus, ei takista võrdse kohtlemise põhimõte ühtki liikmesriiki säilitamast või võtmast meetmeid, mis sätestavad erilisi eeliseid või erandeid ehk nn positiivseid erimeetmeid.
Artikli 142 järgi peavad liikmesriigid püüdma säilitada olemasolevat võrdväärsust tasustatavate puhkuste süsteemides.
Euroopa Liidus on võrdse kohtlemise normid kehtestatud lisaks asutamislepingule veel üheksa direktiiviga, mis reguleerivad naiste ja meeste võrdset kohtlemist seoses töö saamise, kutseõppe, edutamise ning töötingimustega, võrdväärse töö eest võrdset tasustamist, ümberpööratud tõendamiskohustust, osalise tööajaga töötamist, vanemapuhkusi, rasedate tööohutust- ja tervishoidu, tegutsemisega füüsilisest isikust ettevõtjana või nende tegevuses osalejana, ning seoses sotsiaalkindlustussüsteemidega.
Valdkonna eesmärke ja meetmeid koordineerib EÜ soolise võrdõiguslikkuse edendamise raamstrateegia (2001/51/EÜ). Eesti on ühinenud aastani 2005 kehtiva raamprogrammiga, mis on suunatud majanduselu, võrdse osalemise ja esindatuse, sotsiaalsete õiguste, naiste inimõiguste ja soorollide ja stereotüüpide valdkondades rakendatavate meetmete koordineerimisele.
Eestil on kohustus rakendada nii soolise diskrimineerimise vastane ELi õigustik kui soolise võrdõiguslikkuse poliitika. Sellest tulenevalt on vaja vastu võtta soolise võrdõiguslikkuse seadus, luua vastavad institutsioonid (näiteks soolise võrdõiguslikkuse nõukogu) ja parandada olemasolevate institutsioonide haldussuutlikkust.
Eesti peab välja arendama soolise võrdõiguslikkuse riikliku poliitika, töötama välja strateegiad ja rakendama meetmed soolise ebavõrdsuse vähendamiseks, võrdse kohtlemise tagamiseks ja võrdõiguslikkuse edendamiseks. Lisaks tuleb tagada soolise võrdõiguslikkuse edendamise eesmärgi integreeritus kõikidesse valdkondadesse riiklikul, kohalikul ja institutsionaalsel tasandil.
Soolise võrdõiguslikkuse seaduse eelnõu defineerib valdkonna põhimõisted, keelab otsese ja kaudse soolise diskrimineerimise, pöörates erilist tähelepanu töösuhetele; kohustab era- ja avaliku sektori tööandjaid, riigi- ja kohalike omavalitsuste asutusi, haridus- ja teadusinstitutsioone edendama naiste ja meeste võrdõiguslikkust; on aluseks seaduse täitmist jälgiva institutsiooni loomisele, sätestab selle ülesanded võrdõiguslikkuse edendamisel ja õiguskaitse menetluse; näeb ette nõuandva kogu loomise. Eelnõu on Riigikogu menetluses alates detsembrist 2001. a.. Nimetatud seadus ja selle rakendusaktid tuleb võtta vastu hiljemalt 2003. a.
Vastavalt direktiivi 76/207/EMÜ (meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamisega ning töötingimustega) parandustele (direktiiv 2002/73/EMÜ), on soolise võrdõiguslikkuse institutsioonide, mille ülesandeks on sooliselt võrdse kohtlemise edendamine, analüüsimine, jälgimine ja toetamine, olemasolu muutunud kohustuslikuks, kuna tuleneb acquis’t. Kollegiaalse nõuandva organina näeb soolise võrdõiguslikkuse seaduse eelnõu ette alalise soolise võrdõiguslikkuse nõukogu loomise. Võrdõiguslikkuse poliitikate elluviimine ja selle printsiibi integreerimine kõigisse sotsiaalmajandusliku elu valdkondadesse nõuab vastava riikliku mehhanismi loomist ja väljaarendamist, sh. lisatööjõudu ja täiendkoolitust.
Soolise võrdõiguslikkuse kui üldise hüve edendamine ja sellealase tegevuse koordineerimine ning vastavate õigusaktide eelnõude koostamine kuulub Sotsiaalministeeriumi valitsemisalasse.
Soolise diskrimineerimise (nagu ka teistel alustel diskrimineerimise) lepitusmenetlus hakkab toimima õiguskantsleri juures, osa järelevalvefunktsioone jääb Sotsiaalministeeriumi valitsemisalasse.
Plaanitavate kulutustena võib märkida soolise võrdõiguslikkuse seadusest tulenevate õigusaktide väljatöötamist ja järelevalveinstitutsiooni(de) loomist (ligikaudu 1, 630 tuhat Eesti krooni); soolise võrdõiguslikkuse iga-aastast monitooringut (ligikaudu 300-500 tuhat Eesti krooni); lähtuvalt programmidest strateegiate ja arengukavade väljatöötamist ja koolitust (ligikaudu 640 000 Eesti krooni.) lähtuvalt tööhõive tegevuskavast naisettevõtluse arendamise strateegia ja tegevuskava rakendamist (ligikaudu 1950 tuhat Eesti krooni). Vastav taotlus on esitatud 2004. a riigieelarve seadusesse.
Võitlus rassismi vastu (võrdne kohtlemine/võitlus diskrimineerimise vastu)

Asutamislepingu artikli 13 kohaselt on nõukogul õigus talle antud volituste piires komisjoni ettepanekul ühehäälselt ning pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga astuda vajalikke samme, et võidelda diskrimineerimisega soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel.

Nõukogu võrdse kohtlemise direktiiv 2000/43/EÜ keelustab diskrimineerimise, inimese rassi ja etnilise päritolu alusel, vanuse, puude, seksuaalse sättumuse, usuliste või poliitiliste vaadete alusel. Direktiivi harmoneeriv võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise seadus on Riigikogu menetluses alates 2002. a ning äärmiselt oluline on nimetatud seaduse vastuvõtmine 2003. a.

Töötervishoid ja tööohutus

Seletuskirja käesoleva osa on koostanud Sotsiaalministeeriumi tööosakonna töökeskkonna büroo juhataja Ivar Raik ja Sotsiaalministeeriumi tööosakonna juhataja Tiit Kaadu.
EÜ asutamislepingus on töötingimusi puudutava poliitika põhialuseks artikkel 2 ja artikli 3 punkt p ning artiklid 136, 137 ja 140. Artikli 136 kohaselt seab ühendus üheks eesmärgiks ka elamis- ja töötingimuste parandamise. Asutamislepingu artikli 137 kohaselt näeb EL ette meetmeid töökeskkonna parandamiseks , et kaitsta töötajate tervist ja turvalisust. Artikli 140 kohaselt edendab komisjon meetmete kooskõlastamist liikmeriikide vahel sellistes töötingimuste küsimustes nagu uuringud, arvamused, konsultatsioonid jms.

Töötervishoiu ja tööohutuse õigusaktide põhisuunaks on siseturu sotsiaalse turvalisuse arendamine. Keskseks on kolm eesmärki:

• 
  töötajate tervise ja töövõime säilitamine ning edendamine;
  
• 
  töökeskkonna ja töö iseloomu parandamine, soodustamaks tööohutuse ja töötervishoiu arengut;
  
• 
  töökorralduse ja töökultuuri arendamine sellises suunas, mis toetab tööohutust ja töötervishoidu, edendab ettevõttes positiivset psühhosotsiaalset mikrokliimat ja ladusat tööd, luues eelduse töö tootlikkuse suurendamiseks.
  

Raamdirektiiv (89/391/EMÜ), mis põhineb asutamislepingu artiklil 137, sätestab tööandja kohustused ja vastutuse ohutu ning tervisliku töökeskkonna tagamisel, töökoha terviseriski hindamisel, töötajate teavitamisel ja väljaõppel töötervishoiu ja tööohutuse küsimustes. Raamdirektiivil põhinevad üksikdirektiivid sätestavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded töökohale, töövahendite ja isikukaitsevahendite kasutamisele, raskuste käsitsi teisaldamisele, hoiatussiltide paigaldamisele mäetööstuses, kalalaeva pardal jne.

Eesti töökeskkonnapoliitika tugineb Vabariigi Valitsuse 30. juunil 1998. a heaks kiidetud programmdokumendil “Eesti töökeskkonna­poliitika” ning raamdirektiiviga kooskõlas oleval “Töötervishoiu ja tööohutuse seadusel” . Töökeskkonnapoliitika kujundamisel ja elluviimisel on arvestatud kõigi Euroopa Liidu õigusest tulenevate kohustustega.
Vabariigi Valitsusele on esitatud heakskiitmiseks "Töötervishoiu arengukava aastani 2007", mis määratleb töötervishoiu arengu prioriteedid ning asjaomaste institutsioonide töötervishoiualase tegevuse põhisuunad, mis on püstitatud lähtudes vajadusest rakendada ELi õigusega sätestatud nõuete täitmine.
2003. a on oluline võtta vastu Vabariigi Valitsuse määrused “Töötervishoiu ja tööohutused nõuded töötamisel plahvatusohtlikus keskkonnas” ning “Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded alaealistele tööks”.
Riiklikku järelevalvet kõigi töötervishoidu ja tööohutust reguleerivate õigusaktide nõuete täitmise üle korraldab Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas tegutsev Tööinspektsioon.
Euroopa Liiduga liitumine toob töökeskkonnapoliitika rakendamisel täiendavaid kulutusi järgmistes valdkondades:

• 
  töökeskkonnaalastest välislepingutest (ILO konventsioonide ratifitseerimine) ja ELi nõuetest tulenevate uute või lisafunktsioonide täitmine (Tööinspektsioon ja Töötervishoiu Keskus);
  
• 
  riigipoolne toetus töötervishoiu teenistuste võrgu tekkimisele (s.o eraettevõtluse toetamisele) eeskätt Kesk-Eestis;
  
• 
  töötervishoiualaste rakendusuuringute teostamine (SA Tervise Arengu Instituut, mis on loomisel).
  

Töötervishoiu ja tööohutuse alased õigusaktid seavad tööandjale kohustuse töökeskkonna parandamiseks, mis eeldab lisainvesteeringute tegemist, sest õigusaktidest tulenevad rakenduskulud peab kandma ettevõtja.

Nõukogu määrustega 2062/94/EÜ ja 1643/95/EÜ loodi 1994. a Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuur, mille asukoht on Bilbao (Hispaania). Agentuuri eesmärgiks on koguda, analüüsida ning jagada infot, mis parandaks töötervishoiu ja -ohutuse olukorda Euroopas. Agentuur on kolmepoolne Euroopa Liidu organ. Igas liikmesriigis on määratud agentuuri kontaktinstitutsioon Focal Point, milleks Eestis on Sotsiaalministeerium.
1997. a loodi nõukogu määrusega 1365/75/EMÜ Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Sihtasutus, asukohaga Dublinis. Antud institutsioon loodi uurimiskeskusena, eesmärgiga panustada sisulisele analüüsile paremate elu- ja töötingimuste kavandamisel ja loomisel.
Alates ELiga liitumisest on Eesti kaasatud antud institutsioonide juhatusse valitsuse, tööandjate ja ametiühingute esindajatega (3 liiget, lisaks nimetatakse igaühele personaalne asendusliige). Lisaks liikmesriikide esindajatele on juhatuses esindatud ka komisjon ja vaatlejad (Dublini Sihtasutus, UNICE, TUTB). Bilbao Agentuuri puhul on igale liikmesriigile on määratud ka kontaktinstitutsioon (Focal Point), milleks Eesti puhul on Sotsiaalministeerium. Senini on koostöö nimetatud Dublini sihtasutusega toimunud ad hoc kujul ning projektide raames.