Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

Käibemaks

Kehtiv käibemaksuseadus, mis jõustus 2002. aasta 1. jaanuaril, põhineb kuuendal nõukogu direktiivil 77/388/EMÜ lisandunud väärtuse maksustamise kohta. Erinevad on veel mõisted, mis käsitlevad liikmesriikide vahelist kaubandust, ning ekspordi ja impordi mõisted. Käibemaksumäärasid käsitlevad muudatused on Eesti õigusaktides juba kehtestatud ning jõustuvad ELiga liitumishetkest. Täielik üleminek Euroopa Liidu ühtsele käibemaksusüsteemile juba käsitletud erandite ja üleminekuperioodiga toimub hiljemalt Euroopa Liiduga liitumishetkel.
Järgnev tabel näitab käibemaksumäärade harmoneerimise aega ELi nõuetega:
KÄIBEMAKSUMÄÄRADE ÜHTLUSTAMINE ELi NÕUETEGA

Kaup, teenus	Kehtiv maksumäär	Uus maksumäär või muudatus	Ühtlustamise aeg
Ettetellitud ajakirjandusväljaanded ja haridus- ja teadusministri määrusega kinnitatud õpikud ja töövihikud Vee- ja tuulejõul toodetud elektri-energia Turismiteenuste osutamine mitteresi-dentidele Eestis	0 % 0 % 0%	5 % 18 % turismiteenuste maksustamine eriskeemi järgi	Liitumisel Liitumisel 01.01.2004

5. Mõjud

Tubakaaktsiisi tõstmine

Detsembris 2002 koostas Eesti Konjunktuuriinstituut uurimistöö tubakaaktsiisi harmoneerimisega kaasnevate muutuste kohta Eesti majandusele.

Nimetatud uurimuse kohaselt kallineb sigarettide aktsiisimäära tõstmisel sigaretipakk aastas keskmiselt 9,8% (arvestades muuhulgas tootjahinna kasvu). Statistikaameti andmetel on Eesti elanikkonnast ligi 420 000 inimest tubakatoodete tarbijad. 2001. aastal oli Statistikaameti andmetel leibkonnaliikme keskmine sissetulek 27 468 krooni ning leibkonnaliige kulutas tubakatoodetele keskmiselt 436 krooni ehk 1,6% sissetulekutest. Kui nüüd arvestada sigarettide aktsiisimäära tõstmisega, siis aastaks 2010 peab suitsetav leibkonnaliige oma kulutusi tubakatoodetele suurendama 2,4%-ni sissetulekutest (olenemata reaalsissetuleku kasvust), ehk 50%, kui ta soovib suitsetada sama palju samaväärseid sigarette. Seega on liiga kiire hinnatõus ebaproportsionaalne sissetulekute kasvuga ja vähendab elanike ostujõudu.
Sigarettide aktsiisimäära järsu tõstmise tulemusel suureneb ka disproportsioon naaberriikide (eriti Venemaa) sigarettide aktsiisimääradega. 2001. aastal oli Venemaa sigarettide aktsiisimäär sõltuvalt toote margist (5 erinevat marki) 11,2 kuni 35,4 krooni 1000 filtriga sigareti kohta ning 4,1 krooni 1000 filtrita sigareti kohta. Lisandus maksumärgi hind 4 senti sigaretipakilt. Seega erines 2001. aastal Eestis kehtiv aktsiisimäär Venemaal kehtivast aktsiisimäärast odavate filtriga sigarettide puhul 20,5 korda ning kallimate sigarettide puhul 10,2 korda. Tuleb arvestada, et Venemaaga piirneb üks Eesti probleemsemaid maakondi Ida-Virumaa, kus 2000. aastal moodustas leibkonnaliikme keskmine kuusissetulek vaid 74,6% riigi keskmisest ning kus töötuse määr on 21,1% (Eesti keskmine oli 13,7%), seega on Ida-Virumaa elanikud keskmisest rohkem motiveeritud tarbima salasigarette.
Juhul, kui riigil on raskusi salatubaka tootmise, levitamise ja müügi kontrolli all hoidmisega, toob see kaasa ka Eesti turule illegaalselt toodavate tubakatoodete kvaliteedi languse, mis võib pikemas perspektiivis osutuda äärmiselt ohtlikuks suitsetajate tervisele. Sigarettide kallinemise tulemusel siirduvad suitsetajad tarbima odavama hinnakategooria või salakaubana sissetoodud sigarette, langeb tarbitavate sigarettide kvaliteet ning suurenevad riigi kulutused tervishoiule. Sotsiaalministeeriumi andmetel moodustas 1998. aastal suremus suitsetamisest tingitud haigustesse juba 19% kõigist surmadest ning suitsetamisest tingitud haiguste raviks moodustasid Haigekassa kogukulud 193 miljonit krooni ehk 7% kogu raviteenuste eelarvest.
Ülalmainitud mõjude stabiliseerimiseks on Eesti saanud Euroopa Liidult üleminekuperioodid, mille kohaselt võib Eesti suitsetamistubakale ja levinuima hinnakategooria sigarettide jaehinnale aktsiisi alammäära kohaldamise edasi lükata kuni 31. detsembrini 2009. a, viies järk-järgult oma kehtivad aktsiisimäärad vastavusse vastavates direktiivides sätestatud aktsiisi üldise alammääraga.

Maksuvaba kaubanduse kaotamine laevadel

Maksuvaba kaubanduse kaotamise küsimus on olnud aktuaalne alates liitumisläbirääkimiste algusest. ELi siseselt lõpetati maksuvaba kaubandus 30. juunil 1999. a peale kuue ja poole aastast üleminekuperioodi alates ühtse siseturu loomisest 1. jaanuaril 1993. a. Liitumisel ELiga peavad maksuvaba kaubanduse laevades ja lennukites, sadamates ja lennujaamades lõpetama ka kõik liituvad riigid.

Välisministri käskkirjaga 1999. a novembrist moodustati Välisministeeriumi, Teede- ja sideministeeriumi, Majandusministeeriumi ning Rahandusministeeriumi esindajatest koosnev töögrupp, kelle ülesandeks oli analüüsida maksuvaba kaubanduse kaotamise mõjusid Eesti majandusele ning esitada valitsusele ettepanekud Eesti võimalikeks seisukohtadeks liitumisläbirääkimistel. Maksuvaba kaubanduse mikromajanduslike mõjude väljaselgitamiseks tellis Välisministeerium uuringu firmalt KPMG, mis valmis jaanuariks 2001. a. Oma positiivse hinnangu uuringu tulemustele andis Eesti Pank, lisades sellele omapoolse makromajandusliku prognoosi.
KPMG uuringu järeldustest selgub, et ei ole põhjust arvata, et maksuvabastuse kadumine põhjustaks drastilist muutust Eestit külastavate turistide ostukäitumises. Maksuvaba kaubanduse lõppemine Tallinn-Helsingi liinil vähendab küll laevaliinide kasumimarginaali kaubanduselt ja tõstab nähtavasti pardakaupluste hinnataset, kuid sellisel juhul suundub ostunõudlus veelgi enam Eesti siseturule. Aktsiisialuste kaupade hinnavahed jäävad märgatavaks ka pärast Eesti aktsiisimäärade viimist Euroopa Liidus nõutavale miinimumtasemele, mis säilitab ostuturistide motivatsiooni Eestit külastada. Peale selle muutuvad Euroopa Liidu siseselt piirangud kaasavõetavatele alkoholi ja tubaka kogustele märkimisväärselt liberaalseteks ja see suurendab veelgi ostureisist saadavat majanduslikku kasu. Lisaks on Eesti ja Tallinn turismiobjektidena pidevalt populaarsust kogunud ja tõmbavad turiste ligi ka muude positiivsete omaduste kui madala hinnatasemega. Kaupade müügi suurenemine siseturul toob riigieelarvesse täiendavat tulu aktsiiside ja käibemaksu näol.
Ka liikmesriikide senine praktika näitab, et laevafirmade poolt signaliseeritud probleemid pole tegelikkuses tõstatunud. Põhimõtteliselt ei ole maksuvaba kaubanduse lõppemisest tulenevalt ükski laevaliin oma tegevust peatanud, piletihinnad on tõusnud väga mõõdukalt (3-8%) ja reisijate arvukuse langus on jäänud kardetust mitmekordselt väiksemaks. Samuti jätkatakse kaubandustegevusega nii laevadel, sadamates kui ka lennujaamades. Kohati on suurendatud koguni müügipindasid. Hinnatase endistes tax-free poodides on jäänud võrreldavale tasemele. Eesti kontekstis on oluline märkida, et uuest olukorrast võitsid madala maksumääraga riigid ja kaotasid mõningal määral kõrge maksumääraga liikmesriigid.
Arvestades tihedat konkurentsi Läänemere laevaliikluses, ei ole piletihinna drastiline tõstmine laevafirmade poolt tõenäoline. Vaatamata Ahvenamaa alalisele erandile säilitada maksuvaba kaubandus, ei ole see Eesti suhtes diskrimineeriv. Liitumisjärgselt on ka Eesti laevadel võimalik Skandinaavia laevafirmadega samadel tingimustel külastada nt Tallinn-Stockholm liinil Marienhamni sadamat ja jätkata seega sellel liinil tax-free kaubandust. Sellest kõrvalepõikest tulenev aja ja ressursside kulu on suurusjärgult võrreldav Helsingi-Stockholmi vahel kurseerivate laevade lisaväljaminekutega.
Täiendavalt KPMG teostatud uuringule telliti huvigruppide eestvedamisel analoogne uuring audiitorfirmalt Ernst & Young, kelle järeldused maksuvaba kaubanduse kaotamise mõjudest Eesti majandusele olid märkimisväärselt pessimistlikumad. Audiitorfirma hinnangul kaotab Eesti majandus maksuvaba kaubanduse likvideerimisel ligikaudu 2-3 miljardit krooni aastas. Riigile käibe- ja aktsiisimaksu tasumise tõttu on laevafirmad sunnitud tõstma märkimisväärselt piletite hindu, mis viib märgatava turistide arvu vähenemiseni ja see omakorda laevaliikluse mahu vähendamiseni kuni ühe parvlaeva liiklemiseni Tallinn-Helsingi vahelisel liinil. Ahelreaktsioonina kannataks kogu turismimajandus Eestis, sealhulgas hotellid, kauplused, restoranid, ravilad, kultuuriasutused ja transpordifirmad.
Nimetatud uuringu järeldustele ja selles kasutatud metoodikale telliti hinnang Eesti Pangalt, Rahandusministeeriumilt, Majandusministeeriumilt, Teede- ja sideministeeriumilt, Statistikaametilt, Veeteede Ametilt ning Tartu Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskondadelt. Audiitorfirma uuringust leiti mitmeid ebatäpsusi ning valdavalt ei nõustunud hinnangu andjad uuringu järelduste ja metoodikaga, leides need olevat liigselt tellijakesksed ja ühekülgsed.

Kaugkütte käibemaksumäära tõstmine

Detsembris 2002 koostanud Eesti Konjunktuuriinstituut uurimistöö käibemaksumäärade harmoniseerimisega kaasnevate muudatuste kohta Eesti majandusele.
Nimetatud uurimuse kohaselt kallineb 5%-lise käibemaksumäära asendamisel 18%-lise käibemaksumääraga kütte hind 12,4%.
Kui lähtuda Statistikaameti andmetest, et kasulik pind leibkonnaliikme kohta oli 2000.a keskmiselt 23,9 m², ning eeldustest, et kütte hind ruutmeetri kohta oli 7-14 krooni, siis suurenevad leibkonnaliikme kulutused küttele 5%-lise käibemaksumäära asendamisel 18%-lise käibemaksumääraga 20,7 kuni 41,4 krooni kuus. Kui arvestada kütteperioodiks 6-7 kuud, suurenevad kulutused küttele leibkonnaliikme kohta 124,2 kuni 289,8 krooni aastas. Kuukeskmisena tähendab see 10,4 kuni 24,2 krooni võrra suuremaid väljaminekuid.
2000. aastal moodustasid leibkonnaliikme väljaminekud eluasemele kuukeskmisena 342,1 krooni, st 15,3% väljaminekutest (linnas 16,5%, maal 11,1%). Kui eeldada, et koguväljaminekute ning eluasemele kulutatavate väljaminekute suhe püsib konstantsena, siis 5%-lise käibemaksumäära asendamisel 18%-lise käibemaksumääraga suurenevad leibkonnaliikme kuukeskmised väljaminekud eluasemele 15,8 kuni 16,4 protsendini väljaminekutest. Kokku suurenevad leibkonnaliikme kuukeskmised väljaminekud eluasemele 5%-lise käibemaksumäära asendamisel 18%-lise käibemaksumääraga 3,0-7,1%.
Kuna eluasemekulutuse näol on tegemist vältimatute kulutustega, väheneb nende kulutuste suurenemisel leibkonna vabadus kasutada oma ressursse, ning leibkond muutub suhteliselt vaesemaks. 2000. a kulutas kõige vaesem leibkonna grupp (leibkonnad on kuukeskmise väljamineku järgi jaotatud kümnesse võrdsesse gruppi) vältimatutele kulutustele (eluaseme- ja toidukulutused) 71,0% väljaminekutest. 5%-lise käibemaksumäära asendamisel 18%-lise käibemaksumääraga suurenevad esimeses grupis olevate leibkondade vältimatud väljaminekud 72,2%-ni. 5%-lise käibemaksumäära asendamine 18%-lise käibemaksumääraga suurendab kuulist tarbijahinnaindeksit 0,58 protsendipunkti ceteris paribus.