Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

5. Mõjud

Uurimusi, mis käsitleksid telekommunikatsiooni ja infotehnoloogia valdkonna acquis’ mõju ametiasutuste töökorraldusele, ei ole läbi viidud. Tuginedes ELi erinevate institutsioonidega toimuva koostöö käigus omandatud kogemustele, on pärast ühinemislepingu allakirjutamist ette näha rahvusvahelise koostöö märgatavat kasvu seoses Eesti võimaluste ja õiguste suurenemisega mõjutada Euroopa Liidus toimuvat. Pärast ühinemislepingu jõustumist suureneb koostöö rahvusvahelisel tasandil veelgi, kuna saavutades täisliikme staatuse erinevates ELi institutsioonides, suureneb vajadus aktiivsema osalemise järele erinevate institutsioonide töös, sh erinevate ELi dokumentide ettevalmistamise protsessis.

6. Rakendamine

Institutsionaalne baas telekommunikatsiooni ja infotehnoloogia valdkonda kuuluva acquis’ rakendamiseks on olemas. Telekommunikatsiooni ja infotehnoloogia peatüki acquis’ sätete rakendamise eest vastutavad Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Sideamet, v.a Euroopa Parlamendi ja nõukogu isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset käsitlev direktiiv 2002/58/EÜ, mille puhul on vastutavateks Majandus- ja Kommunikat­siooni­ministeerium ja Siseministeerium. Kõigi direktiivis 2002/58/EÜ sisalduvate sätete rakendamisesse kaasatud institutsioonide pädevuse piirid vajavad täpsemat määratlemist.

7. Jõustumine
Ühinemislepingus ei ole telekommunikatsiooni ja infotehnoloogia valdkonnaga seonduvaid sätteid, mis jõustuksid Eesti suhtes hilisemal kuupäeval kui leping ise. Samuti ei näe ühinemisleping ette telekommunikatsiooni ja infotehnoloogia valdkonnaga seonduvaid üleminekuperioode või üksikute acquis’ osade jõustumist hilisemal kuupäeval kui ühinemisleping ise.
20. JAGU

KULTUURI- JA AUDIOVISUAALPOLIITIKA

1. Sissejuhatus

2. Eesmärk

3. Sisu ja võrdlev analüüs

4. Eelnõust tulenevate kohustuste vastavus Eesti/EL õigusele

5. Rakendamine
Seletuskiri on koostatud Kultuuriministeeriumi meedia- ja autoriõiguse osakonna juhataja Peeter Sookruusi ja nõunik Riina Valvere ning välissuhete ja eurointegratsiooni osakonna nõunik Eike Eller.
Liitumisläbirääkimiste käigus ja Eesti seadusandluse ühtlustamise protsessis audiovisuaalvaldkonnas konsulteeriti Kultuuriministeeriumi juures tegutseva Ringhäälingunõukogu, Eesti Ringhäälingute Liidu, eratelekanalite, Eesti Televisiooni, Eesti Raadio, Eesti Filmi Sihtasutuse ja mitme loomeliidu esindajatega. Läbirääkimistel kultuurivaldkonda puudutavates küsimustes osalesid lisaks Kultuuriministeeriumi ametnikele ka Muinsuskaitseameti esindajad.
Juriidiline analüüs ELi õigustikule tehti Kultuuriministeeriumis ning mitmes küsimuses konsulteeriti Justiitsministeeriumi, Välisministeeriumi, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga
Eesti kultuuri- ja audiovisuaalvaldkonna õigusaktid on täielikult kooskõlas ühenduse õigustikuga, mida Eesti on ühinemisakti artikli 2 kohaselt kohustatud rakendama ja üle võtame täies ulatuses. Eesti ei taotlenud nimetatud valdkondades üleminekuperioode ega erandeid ning on võimeline acquis’ täies mahus üle võtma ja rakendama Euroopa Liiduga ühinemise päevast alates ning lepingu jõustumisega tõenäoliselt ei kaasne otseseid rahalisi kohustusi. Kultuuri- ja audiovisuaalpoliitika jaguneb kaheks alavaldkonnaks ning neid on käsitletus seletuskirjas eraldi.

Kultuur

Kultuurivaldkond kuulub ELi kompetentsi alles 1. novembrist 1993. a, mil jõustus Maastrichti leping, sisaldades ka eesmärki aidata kaasa liikmesriikide kultuuride arengule. Praegu on ELi tegevuse aluseks kultuurivallas EÜ asutamislepingu artikkel 151, milles sätestatakse, et ühendus respekteerib liikmesriikide kultuurilist ja keelelist mitmekesisust, ühenduse meetmetega toetatakse liikmesriikidevahelist kultuurialast koostööd ning nende tegevust sellistes valdkondades nagu kunsti- ja kirjanduslooming, kultuurivahetus, Euroopa rahvaste kultuuride ja ajaloo vastastikune tundmaõppimine, ühise kultuuripärandi tutvustamine ja säilitamine, koostöö audiovisuaalsektoris. Euroopa Liit rakendab nimetatud valdkondades arengut soodustavaid meetmeid. Selleks, et edendada kultuuride mitmekesisust, arvestatakse kultuuriaspektiga ka teistes ühenduse tegutsemisvaldkondades. Nõukogus võetakse kultuuri küsimusi käsitlevaid otsuseid vastu ühehäälselt.

Euroopa Liidu eesmärk ei ole üle võtta liikmesriikide rolli kultuuripoliitikate väljatöötamisel ja ellurakendamisel ega ka kultuurivaldkonda reguleerivate õigusaktide ühtlustamine. Põhiliseks arusaamaks ja tegutsemise aluseks on äratundmine, et kultuurialane koostöö on Euroopa integratsiooni üheks võimaluseks. Kultuurialases koostöös nähakse vahendit, mis aitaks Euroopas elavaid inimesi üksteisele lähendada ja parandaks üksteisemõistmist, et lõppkokkuvõttes võimaldaks liidul toimida ka inimeste tasandil.
Euroopa Liit viib ühenduse asutamislepingus sätestatud eesmärke kultuurivallas ellu peamiselt üle-Euroopaliste koostööprogrammide kaudu. Eesti ühines 2001. a ühenduse koostööprogrammiga “Kultuur 2000” kestvusega 2000-2004. Samuti osales Eesti ühenduse praegusele programmile eelnevates koostööprogrammides “Raphael”, “Ariane” ja “Kaleidoskoop”. Programmidega ühineti vastavalt Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning Eesti Vabariigi vahelise assotsiatsiooninõukogu otsusele. Aastast 2002 tegutseb Kultuuriministeeriumis Eesti Kultuuri Kontaktpunkt, mille ülesandeks on tutvustada programmi “Kultuur 2000” Eesti avalikkusele ja eriti kultuuriorganisatsioonidele ning nõustada ja abistada osaleda soovijaid projektide esitamisel.
Liitumine kultuurialaste koostööprogrammidega on võimaldanud Eesti kultuuriorganisatsioonidel osaleda üle-Euroopalises koostöös kas projektijuhtide või koostööpartneritena, mis omakorda on andnud uusi kontakte edaspidiseks, kogemusi rahvusvahelises koostöös, laiendanud Eesti kultuuriorganisatsioonide tegevusvaldkondi, loonud uusi erialaprofessionaale siduvaid koostöövõrgustikke. Eesti loomeinimeste osalemine ühenduse programmides on aasta aastalt muutunud üha aktiivsemaks. Tänu edukale osalemisele ühenduse koostööprogrammides toimuvad rahvusvahelised üritused ja kultuurisündmused, mille korraldamine ilma Euroopa Liidu toetuseta sellises ulatuses võimalik ei oleks.
Kui EÜ asutamislepingu artikkel 151 lõi aluse kultuurialase tegevuse toetamiseks, siis artikli 87 lõike 3 punkt d sätestab kultuuri osa Euroopa kaubanduskontekstis. Nimetatud säte lubab anda riigiabi ettevõtjatele toetamaks kultuuri edenemist ja kultuuripärandi säilitamist, juhul kui selline abi ei kahjusta kaubandustingimusi ja konkurentsi ühenduses määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega.
Kultuurivaldkonna õigustiku rakendamise eest vastutab Kultuuriministeerium.

Audiovisuaalpoliitika

Audiovisuaaltööstus (film ja televisioon) on sektor, mille majanduslik tähtsus nii nagu ka tema sotsiaalsed ja kultuurilised mõjud on kasvanud ja kasvavad aastatega.
Rooma lepingu raames audiovisuaalpoliitikale erilist tähtsust ei omistatud. 80-ndatel tõdeti siiski vajadust rajada audiovisuaalvaldkonda hõlmav ühisturg ning võeti vastu teatud valdkonda ühtlustavad resolutsioonid ja hakati kujundama ühtset ühenduse audiovisuaalpoliitikat.
3. oktoobril 1989 võttis nõukogu vastu direktiivi 89/552/EMÜ piirideta televisiooni kohta. Selle direktiivi olulisus seisnes selles, et ta sätestas teleülekannete vaba ringluse Euroopa Ühenduse riikides nii, et kogu ühenduse elanikkonnal oli võimalus neid satelliit- ja kaabeltelevisiooni kaudu jälgida. Sellest direktiivist, mida on hiljem muudetud ja täiendatud, ongi kujunenud Euroopa Liidu audiovisuaalpoliitika alusdokument.
EÜ asutamislepingus leiab audiovisuaalsektor ära märkimist XII jaotise artiklis 151. Maastrichti lepingu artiklis 151 rõhutatakse, et EL meetmetega püütakse ergutada liikmesriikidevahelist koostööd ning vajaduse korral toetada ja täiendada nende tegevust ka audiovisuaalsektoris.
1. mail 1999.a jõustunud Amsterdami lepingugalisandus EÜ asutamisepingule ka protokoll nr 32 liikmesriikide avalik-õigusliku ringhäälingu kohta. Nimetatud protokollis rõhutatakse avalik-õigusliku ringhäälingu olulist rolli ühiskonnale ja samas jäetakse iga liikmesriigi otsustada näiteks avalik-õigusliku ringhäälingu rahastamisviisid nii kaua, kui selline rahastamine ei mõjuta kaubandustingimusi ega konkurentsi ühenduses sellisel määral, mis oleks vastuolus üldiste huvidega, kusjuures arvesse võetakse avaliku teenuse osutamist.
Põhiline audiovisuaalvaldkonda reguleeriv õigusakt on nõukogu 3. oktoobri 1989. a direktiiv 89/552/EMÜ teatud tingimuste kooskõlastamise kohta, mis on sätestatud liikmesriikides õigus- või haldusnormidega televisiooniringhäälingu suhtes (tuntud ka lihtsalt piirideta tv direktiivi nime all). Direktiivi on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. juuni 1997.a direktiiviga 97/36/EÜ ning nimetatud õigusaktidega kehtestatakse ühtsed nõuded kõigile ELi liikmesriikide jurisdiktsiooni all olevatele ringhäälinguorganisatsioonidele. See omakorda tagab liikmesriikidest pärinevate telesaadete vaba liikumise ühenduse piires nii, et kogu ELi elanikkonnal oleks juurdepääs kõigile ELi teleprogrammidele kaabel- ja satelliittelevisiooni vahendusel.
Peale piirideta tv direktiivi on audiovisuaalvaldkonnas heaks kiidetud ka erinevaid otsuseid, millega pannakse alus Euroopa filmi ja teletööstuse toetusskeemidele, eesmärgiga muuta see tööstus konkurentsivõimelisemaks ja tõhusamaks.
MEDIA programmid, kui audiovisuaaltööstuse toetusmehhanismid, moodustavad teise audiovisuaalpoliitika samba “piirideta tv direktiivi” kõrval. Esimene MEDIA programm käivitati 1990. a ja kestis kuni 1995. a. Seejärel, olles tulemustega rahul, võeti EÜ asutamislepingu artikli 128 põhjal vastu programm MEDIA II toimimisajaga 1996-2000. Praegu toimib MEDIA Plus kestvusega 2001-2005. MEDIA Plus programmile on alus pandud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. jaanuari 2001. a otsusega 163/2001/EÜ Euroopa audiovisuaalprogrammide tööstuse kutsetöötajate koolitusprogrammi (MEDIA-koolitus) rakendamise kohta aastatel 2001-2005 ning nõukogu otsusega 2000/821/EÜ Euroopa päritoluga audiovisuaalteoste arendamise, levitamise ja nende müügi edendamise soodustamiseks mõeldud programmi rakendamise kohta (MEDIA Plus-arendamine, levitamine ja müügi edendamine) aastateks 2001-2005.
ELi audiovisuaalsektorile kehtestatud nõuded on ühtlustatud aastatel ringhäälinguseadusega, kehtestades:

• 
  jurisdiktsiooni põhimõtted, mis määravad kindlaks ELi liikmesriikide õigusaktide kohaldamise alused kõikidele ELi liikmesriikide jurisdiktsiooni all olevatele ringhäälinguorganisatsioonidele;
  
• 
  nõuded, et enamus saateajast kuuluks Euroopa päritolu ja sõltumatute tootjate toodangule. Vastavalt ringhäälinguseadusele kuulub alates 2003. a 51% saateajast Euroopa päritolu teostele ja 10% sõltumatute tootjate teostele. Selleks, et nende protsentide saavutamine ja rakendamine telejaamadele oleks lihtsam , on Eesti õigusaktides rakendatud nn progresseeruvat mehhanismi, mis sätestab kindlad kvoodid eurotoodangule juba alates 2000.a;
  
• 
  vastuvõtu ja taasedastamisvabaduse põhimõte;
  
• 
  ainuõigusi reguleerivad piirangud ja ligipääs olulise tähtsusega sündmustele;
  
• 
  vastulause esitamise õigus;
  
• 
  alaealiste kaitse;
  
• 
  nõudmised reklaamile ja otsepakkumistele;
  
• 
  sponsorluse mõiste ja nõuded sponsorlusele.
  

Läbirääkimistel ELiga käsitleti põhjalikult ka Eesti ringhäälinguseaduses sätestatud omatoodangu mõiste ja mahu suhtes kehtestatud nõudeid. Vastavalt kehtivale seadusele tagatakse Eesti telekanalites eesti kultuuri ja päevateemaliste saadete miinimummahud, kaitstes sel moel Eesti kultuuriidentiteeti.

Eesti audiovisuaalalaste õigusaktide ühtlustamine ühenduse õigustikuga oli eeltingimuseks Eesti ühinemisel ühenduse toetusprogrammiga MEDIA Plus 2002. a. Programmi info-ja nõustamiskeskus Media Desk töötab Eesti Filmi Sihtasutuse juures ning Eesti on aktiivselt lülitunud programmi raames tehtavasse töösse.
Institutsionaalne baas acquis´ rakendamiseks Eestis on olemas. Valdkonna eest tervikuna vastutab Kultuuriministeerium ning järelevalve teostamine jaguneb Sideameti (tehniline järelevalve), Ringhäälingunõukogu (järelevalve avalik-õigusliku ringhäälingu üle) ja Kultuuriministeeriumi (meedia ja autoriõiguse osakonna levitalituse) vahel. Ringhäälinguseadus sätestab ka järelevalvet teostavate ametnike volitused ja võimalikud sanktsioonid ning nende rakendamise korra.
Kultuuriministeeriumi juures tegutseb Ringhäälingulubade Komisjon, kes menetleb ringhäälingulubade taotlusi eraringhäälinguorganisatsioonidele ja teeb vastavad ettepanekud kultuuriministrile loa väljastamiseks ning lahendab ka ringhäälingu loatingimuste- ja seaduserikkumistega seonduvaid küsimusi.
Vastavalt Euroopa Liiduga ühinemisvalmiduse saavutamise kavale jälgib Kultuuriministeerium telejaamade ettevalmistuste käiku Euroopa päritolu tööde (51%) ja sõltumatute tootjate tööde (10%) osakaalu nõuete rakendamise suhtes. Seoses viimasel ajal Eesti telemaastikul toimunud suurte muudatustega on loodud paremad majanduslikud eeldused Euroopa päritolu tööde ja sõltumatute tootjate tööde ühenduse õigustikust tulenevate vastavate nõuete taseme saavutamiseks 2003. a.
Viimast eesmärki silmas pidades viidi 2002. a läbi ka vastavasisuline uurimus Euroopa Liiduga ühinemise mõjude kohta Eesti audiovisuaalsektorile. Uurimuse eesmärk oli välja selgitada ja analüüsida, kuidas mõjutab ELiga liitumine Eesti audiovisuaalsektorit ning kuidas kulgevad telejaamades ettevalmistused ringhäälinguseaduse nõuete täielikuks rakendamiseks 2003. a.
Uurimuse käigus tuli muuhulgas ilmsiks, et pööratakse suuremat tähelepanu Euroopa tootjate toodangut vahendatavatele turgudele (festivalid, laadad), otsitakse koostootmise võimalusi, partnereid ELi liikmesriikidest, arendatakse senisest tihedamat koostööd Eesti sõltumatute tootjatega jne.
21. JAGU

REGIONAALPOLIITIKA, ÜHTEKUULUVUSFOND

JA STRUKTUURIVAHENDITE KOORDINEERIMINE