Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

Finantsperspektiiv

Komisjonil, nõukogul ja parlamendil on lisaks eelarve koostamisele kohustus koostada ka pikaajaline finantskava. Nõukogu ja Parlamendi sõlmitud institutsioonidevahelise kokkuleppe alusel koostatud mitmeaastase finantsraamistiku põhilised eesmärgid on:

• 
  eelarvedistsipliini tagamine, s.t kogukulude kontrolli all hoidmine, et eelkohustuste ja makseeraldiste kogumaht ei ületaks olemasolevaid omavahendeid;
  
• 
  eelarve süstemaatiline arendamine.
  

Berliini tippkohtumisel 24.-25. märtsil 1999. aastal otsustati eelnevad kokkulepped ühendada ja koostada finantskava järgmiseks seitsmeks aastaks (2000 - 2006). Institutsioonidevahelise kokkuleppe vajadus tulenes ELi omavahendite suhtelisest nappusest, kuna varem koosnes eelarve liikmesriikide osamaksudest. Esimene kokkulepe sõlmiti 1988. aastal, teine aastateks 1993 - 1999, ning 1999. aastal "Agenda 2000", milles kavandati tegevus aastateks 2000 - 2006.

Eesti riigieelarve

Liikmesriigi põhiliseks instrumendiks finants- ja eelarve valdkonnas on rahvuslik eelarve, mille kaudu peetakse arvestust fondide ja muude ressursside liikumise kohta ELi eelarvesse ja tagasi rahvuslikku eelarvesse. Eestil kui tulevasel liikmesriigil tuleb järgida kõiki ELis kehtestatud piirnorme ja kohandada oma maksekorraldus (maksusüsteem) ümber, et suudetaks tasuda osamaks EL eelarvesse nii tollimaksudest, põllumajandusmaksudest, käibemaksubaasist kui ka RKT alusel arvestatavast ressursist.

Eesti riigieelarve koostamist reguleerib riigieelarve (baas)seadus²⁰. Eesti riigieelarve koostamise protseduur on sarnane ELi praktikaga. ELi eelarvesse kandmisele kuuluv tollimaks, käibemaksu arvestusliku baasi ja RKP alusel arvestatavad summad on pärast liitumist eelarve uued kuluartiklid. Seega muudab ELiga liitumine Eesti riigieelarve struktuuri ja selle administreerimist. Eraldised ELi eelarvest Eesti riigile ja tollimaksult arvestatud maksupreemia kajastatakse meie eelarves tulude poolel, kohustuslikud eraldised ELi eelarvesse aga kulude poolel vastavates peatükkides nende eest vastutavate ministeeriumide eelarve osades.
Ühinemisakti ülesandeks finants- ja eelarvesätete valdkonnas on kindlaks määrata maksimaalsed EL poolt tehtavad väljamaksed kümnele kandidaatriigile liitumisel EL-iga. Ühinemisaktiga annab Eesti nõusoleku vastavate põhimõtete ülevõtmiseks ning rakendamiseks alates liitumishetkest.
Euroopa Liidu finants- ja eelarve valdkonna acquis' ei nähe ette otseseid ettekirjutusi liikmesriikide õigusaktidesse. EÜ õigustikus sisalduvad määrused ja otsused on kandidaatriikidele otseselt siduvad ning täitmiseks kohustuslikud alates ühinemishetkest, seetõttu puudub otsene vajadus siseriiklike õigusaktide ühtlustamiseks. Liikmesriik peab olema suutlik neid määrusi täitma. ELi üldeelarve koostamise kavast lähtudes peab kandidaatriik tegelikult juba üks aasta enne liitumist olema valmis osa võtma eelarve kujundamisest, sh esitama prognoose ja arvandmeid ning kaitsma oma huve. Eesti on kandidaatriigina suutlik neid finants- ja eelarvealaseid määrusi täitma ning osa võtma EL eelarve kujundamisest.

3. Sisu ja võrdlev analüüs
Finants- ja eelarvesätete valdkonda reguleerivad ühinemisakti artiklid 27 – 36.
Alates liitumisläbirääkimiste algusest ei ole Eesti käesoleva peatüki acquis’ raames taotlenud üleminekuperioode ega erandeid. Samas, leevendamaks võimalusi, kus Eestil lasuvad maksekohustused väljuvad Eesti kui väikeriigi eelarve võimaluste piirest, soovis Eesti ühe teemana läbi rääkida EL eelarvesse tehtavate sissemaksete järkjärguliseks ajatamiseks e. gradual phasing-in. EL seisukohaks jäi, et sissemaksed tuleb teha igal juhul täies ulatuses alates liitumise esimesest päevast ning vastavuses kehtiva acquis’ga. Siiski, 18. novembril 2002. a toimunud Üld- ja välisasjade nõukogu (GAERC) istungil kinnitati uueks liitumiskuupäevaks 1. mai 2004. a, mille tulemusena muutus EL finantspakkumine kandidaatriikidele vähendades eelkõige sissemaksete suurust 2004. aastal. Sissemaksete vähenemine tuleneb ühelt poolt käibemaksu omavahendi makse vähenemisest 2004. aastal vastavalt artikli 27 lõikele 2, mille alusel võrdub 2004. aastal ühtlustatu käibemaksubaas iga uue liikmesriigi puhul 2/3ga aastabaasist. Samamoodi arvestatakse 2/3 aastabaasiga Ühendkuningriigile võimaldatud eelarvelise tasakaalustamatuse korrigeerimisel. Artikli 27 lõige 3 sätestab külmutatud määra arvutamise eripära 2004. aastaks arvutades uute liikmesriikide ülempiiriga määratud käibemaksubaasi 2/3 nende ülempiiriga määramata käibemaksubaasi ja 2/3 RKT alusel.
Artikli 27 lõige 1 täiendab omavahenditena arvesse võetud tollimaksudest saadavat tulu arvestades tollituludesse ühisest tollitariifistikust ning ühenduse poolt kohaldatud tollimaksusoodustustest saadava tulu uute liikmesriikide kaubandussuhetes kolmandate riikidega.
Uute liikmesriikide ühinemine võetakse artikli 28 lõike 1 alusel Euroopa ühenduste üldeelarves arvesse 1. maist 2004. a jõustuva Euroopa ühenduste üldeelarve paranduseelarvega. Artikli 28 lõige 2 sätestab igakuiste käibemaksu ja RKT omavahendite maksete korrigeerimise nii praegustele kui ka uutele liikmesriikidele seoses uute riikide ühinemisega arvestades igakuised kaheteistkümnendik maksed ümber kaheksandikosadeks, mis kuuluvad maksmisele 2004. aasta maist detsembrini.
Eelarve peatüki teiseks olulisemaks teemaks läbirääkimistel oli netopositsiooni metoodika. Netopositsioon tähendab liikmesriigi tulude ja kulude vahet suhtes EL-iga. Komisjoni poolt välja töötatud metoodika alusel arvestati netopositsiooni arvutamisel ainult rahavoogusid kandidaatriigi eelarve ja EL eelarve vahel. Netopositsiooni halvenemine vastavalt Euroopa Komisjoni definitsioonile tähendaks liitumisjärgselt uude konkreetsesse liikmesriiki EL eelarvest tulevate neto rahavoogude vähenemist võrreldes baasaastaga, milleks saab 2003. aasta.

Vastavalt arvestustele ületavad EL eelarvest Eestisse tulevad rahavood sinna tehtavaid väljamakseid aastatel 2004 – 2006. a ca 8 mld krooni (504 mln eurot) (vt tabel lisas 1 rida “eelarve positsioon”) võrra (2004. a: ca 2 mld krooni; 2005. a: ca 2,8 mld krooni; 2006. a: ca 3,1 mld krooni).

Komisjoni on andnud lubaduse, et ühegi uue liikmesriigi eelarve netopositsioon ei tohi võrreldes liitumiseelse aastaga halveneda. Juhuks, kui netopositsioon pärast liitumist siiski halveneb, on poliitilisel tasandil kokku lepitud kompensatsioonimeetmetes, kuna sellekohane acquis’ puudub. Lähtuvalt eelmisel laienemisel kasutatud ühekordsetest kompensatsioonimaksetest (lump sum payments), mis määrati kindlaks ühinemislepingus, pakuti ka seekordsele laienemisele välja ajutine eelarve kompensatsiooni mehhanism. Vastavalt ühinemisakti artiklile 29 kvalifitseerusid ajutist eelarvekompensatsiooni saama Tšehhi Vabariik, Küpros, Malta ja Sloveenia.
Kõigile kandidaatriikidele, sh Eestile, makstakse 2004. aastal ühekordset rahalist toetust (artikli 30 lõik 1) kuni 2006. aastani, nähes Eestile makstavaks toetussummaks 247 mln krooni aastal 2004 (vt tabel lisas 1 rida “ühekordne rahaline toetus”), 45 mln krooni aastal 2005 ja 45 mln krooni aastal 2006, kokku 337 mln krooni. Erandina anti Poolale ja Tšehhile võimalus eelarvet suurendamata kanda vastavalt 1 miljard ja 100 miljonit eurot struktuurivahendite eelarverealt üle ühekordse toetuse alla (artikli 30 lõik 2) ja maksta välja aastatel 2005 (550 mln eurot) ja 2006 (450 mln eurot). Lisaraha leidmine läbirääkimiste lõppfaasis tähendas Eestile 5,8 mln euro ehk 90,7 mln Eesti krooni lisandumist aastal 2004.
Vastavalt artikli 32 lõikele 1 koheldakse alates 1. jaanuarist 2004. a uusi liikmesriike kulutuste osas finantsperspektiivi kolme esimese rubriigi (põllumajandus, struktuurivahendid ja sisepoliitikad) alusel samamoodi kui praegusi liikmesriike arvestades erandeid ja esitatud erinõudeid. Eesti puhul:
Põllumajandus

Hilisem liitumiskuupäev tingis põllumajandusele ühisturumeetmete osas kokkulepitud summade vähenemise ja otsetoetuse summade suurenemise (tulenes ka paranenud pakkumisest põllumajanduse peatükis).

Otsetoetusteks makstavad summad tuleb esmalt välja maksta Eesti riigieelarvest, kuna tegemist on assigneeringutega, mida ei saa järgmise aasta eelarvesse üle kanda. Eesti saab toetuseks läinud summasid EL eelarvest tagasi taotleda alles järgmise aasta algusest (2004. aastal tehtud väljamaksed alates 2005. aasta algusest).
Maaelu arengu toetuste osas EL kohustuste ja väljamaksete summad aastate lõikes erinevad, kuna nimetatud toetust on võimalik üle kanda järgmistesse eelarveaastatesse. Maaelu arengu toetamiseks lepiti kokku järgmine maksegraafik: N – 23,3%, N+1 – 45% ja N+2 – 20%. Eesti peab kaasfinantseerima maaelu arengu toetusi 20% ulatuses.
Ühise põllumajanduspoliitika raames tehtud kulutused on Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi tagatisrahastust kõlbulikud saama ühenduse toetust alates ühinemiskuupäevast (artikli 32 lõike 2 lõik 1). Maaelu arendamise kulutused on Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi tagatisrahastu alusel kõlbulikud toetuste saamiseks alates 1. jaanuarist 2004. a (artikli 32 lõike 2 lõik 2).
Struktuurivahendid

Berliini Ülemkogul vähendasid liikmesriigid laienemiseks ettenähtud struktuurivahendite kogusummat 2,5 mld euro võrra. Ajavahemikuks 2004-2006 kujunes kogu struktuurivahendite eelarveks 23 mld eurot. Tulenevalt Eurostati ametliku statistika põhjal tehtud korrektuuridest fikseeriti lõppkokkuleppes Eestile makstava summana 1999. aasta hindades ca 3,7 mld krooni (240 mln eurot) (vt tabel lisas 1 rida “kokku eelarverida 2”).

Struktuurivahendite jagamisel struktuurifondide (SF) ja Ühtekuuluvusfondi (ÜF) vahel acquis’ järgi on praegustel liikmesriikidel suhe 82% SF ja 18% ÜF. Kandidaatriikidele otsustas EL teha erandi selliselt, et SF moodustaks 2/3 ja ÜF 1/3 kogu struktuurivahendite kogusummast. Kuna esialgsetel andmetel oli SF ja ÜF jagunemine võrdne, esitas Eesti taotluse muuta struktuurivahendite jagunemist suurendades struktuurifondide osakaalu. Eesti puhul jagunevad fondid pärast 31 mln euro ümbertõstmist ÜF-ist SF alla aastatel 2004-2006 järgmiselt: 55% SF ja 45% ÜF.
Struktuurifondidest väljamaksete graafik on järgmine: 2004. a – 2%, 2005 – 40%, 2006. a – 63%, 2007 – 63% ja 2008 – 63% (arvutatakse 3 aasta kohustuste aritmeetilisest keskmisest). Lisaks nähakse ette makseagentuurile ettemaksu maksmine vastavalt 10% aastal 2004 ja 6% aastal 2005 kogu struktuurivahendite 3-aastasest eelarvest.
Ühtekuuluvusfondide maksegraafik on: N – 2%, N+1 – 21%, N+2 – 22%, N+3 – 22%, N+4 – 22%, N+5 – 10%. Riigipoolne kaasfinantseerimise vajadus nii SF kui ÜF puhul selgub pärast finantsmemorandumite allakirjutamist.

Sisepoliitikad

Sisepoliitikate eelarverida jaguneb kehtivateks poliitikateks, institutsionaalseks ülesehituseks ja tuumaohutuseks. Kõige olulisema muudatusena võrreldes varasema EL pakkumisega on lisandunud Schengeni piiri ülesehituseks vajalike kulude kaasfinantseerimine ELi poolt.
Schengeni acquis’ ja EL välispiiride ülesehituse kulude katmiseks antakse ajutist toetust perioodiks 2004-2006 (artikli 35 lõike 1 lõik 1). Toetusest rahastatakse investeeringuid piiriületuspunktide ehitamiseks, renoveerimiseks ja kaasajastamiseks, vajaliku tehnika soetamiseks, piirivalve koolituseks, logistika- ja tegevuskulude katmiseks jms (artikli 35 lõike 1 lõigu 2 taanded 1 - 5). Toetuse kogumaht kolmeks aastaks on 858,1 miljonit eurot, mis makstakse uutele liikmesriikidele ühekordsete maksetena. Summa arvutamisel lähtutakse EL välispiiri pikkusest vastava riigi territooriumil. Riigid ise vastutavad finantseeritavate toimingute valimise ja elluviimise eest vastavalt rahastamisotsusele ja kooskõlas EL poliitikate ning normatiividega (artikli 35 lõike 3 lõik 1). Summa tuleb ära kasutada 3 aasta jooksul (lõike 3 lõik 2), vastasel korral omandab need Euroopa Komisjon. Komisjon jätab endale kontrollimisõiguse (artikli 35 lõige 4) ning võtab vastu vajalikke tehnilisi sätteid toetuse toimimiseks (lõige 5). Pärast kolme aasta möödumist esitab liikmesriik 6 kuu jooksul põhjaliku aruande toetuse kasutamise kohta, selgitades kulutuste vajalikkust. Eesti saab artikli 35 lõike 2 alusel aastatel 2004 – 2006 igal aastal 358 mln krooni, kokku ca 1,1 mld krooni.
Abisaaja liikmesriik täidab oma kohustust Schengeni toetuse toimetamisel ilma, et see piiraks komisjoni vastutust Euroopa ühenduste üldeelarve rakendamise eest (artikkel 35 lõike 3 lõik 3).

Schengeni kulude finantseerimise toetus omab olulist rolli kogu finantspaketis, sest võimaldab Eestil vabastada suure hulga eelarvevahendeid muude kulude katmiseks.

Pärast liitumist jätkub Eestile liitumiseelse abi väljamaksmine vastavalt enne liitumist sõlmitud finantsmemorandumitele. Liitumiseelse abi suurus aastate lõikes sõltub Eesti absorbeerimisvõimest vastavalt PHRE, ISPA ja SAPARDi maksegraafikutele. Selles osas on Eesti ja EL prognoos oluliselt erinev ning omab tähtsust Eesti tulevase netopositsiooni hindamisel. Kuna liikmesriigid on kokkuleppinud põhimõttes, et uute liikmesriikide finantspositsioon ei tohi halveneda võrreldes liitumiseelse aastaga, omab suurt tähtsust eelkõige 2003. aasta netopositsioon, mis koosnebki Phare, ISPA ja SAPARDi väljamaksetest. Olulisemad erinevused on tingitud eelkõige projektide pikkusest, kuna Eesti erineb siin kandidaatriikide keskmisest tunduvalt. Nii on juba sõlmitud finantsmemorandumite alusel PHARE projektide pikkuseks 3 aastat + lõpp-bilansi esitamine 4. aastal (EL hinnangul projektide pikkuseks 5 aastat), ISPA kestvuseks 3 aastat (EL graafiku järgi 6 aastat) ning SAPARDi kestvuseks 3 aastat (EL hinnangul 4 aastat).
Ühinemisega seotud finantsperspektiivi tegevussuundade rubriikide 1, 2, 3 ja 5 maksimaalsed lisaassigneeringud on kehtestatud ühinemisakti lisas XV (artikli 32 lõige 1).
Ühendus ei võta uute liikmesriikide kasuks pärast 31. detsembrit 2003. a PHARE programmi, PHARE piiriülese koostöö programmi, Küprose ja Malta ühinemiseelsete fondide, ISPA programmi ja SAPARDI programmi alusel finantskohustusi (artikli 32 lõige 1). Artikli 32 lõike 3 alusel osalevad uued liikmesriigid alates 1. jaanuarist 2004 ühenduse programmides ja asutustes samadel tingimustel nagu praegused liikmesriigid. Juhul, kui mõni kandidaatriik ei ühine 2004. aasta jooksul ühendusega, muutuvad kõik selle riigi poolt või sellest riigist esitatud, 2004. aasta finantsperspektiivi esimese kolme rubriigi kohaseid kulutusi käsitlevad rahastamistaotlused õigustühisteks (artikli 32 lõige 4). Meetmed, mis hõlbustavad üleminekut ühinemiseelselt korralt artikli 32 kohaldamisest tulenevale korrale, võtab vastu komisjon (artikli 32 lõige 5).
Artikkel 33 sätestab ühinemiseelse abi raames pakkumiste, lepingute sõlmimise ja väljamaksete korraldamise süsteemi ja tingimused, mille alusel läheb korraldamine üle liikmesriikide rakendusasutustele (artikli 33 lõike 1 lõik 1) võttes kasutusele detsentraliseeritud rakendamissüsteemi (lõike 1 lõik 2). Viimane programmide koostamine ühinemiseelseks abiks toimub viimasel ühinemiseelsel täisaastal (artikli 33 lõige 3). Tagamaks ühinemiseelsete rahastamisvahendite ja ISPA programmi järkjärguliseks kaotamiseks ja sujuvaks üleminekuks uutele eeskirjadele võib komisjon võtta kasutusele kõik vajalikud meetmed (artikli 33 lõige 4). Määruse nr 1268/1999/EÜ alusel heakskiidetud projektid, mida ei saa selle vahendi alusel enam rahastada võib integreerida maaelu arendamise programmitöösse ja rahastada neid Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi alusel (artikli 33 lõige 5).
Uued liikmesriigid saavad alates ühinemiskuupäevast kuni 2006. aasta lõpuni ajutist finantsabi oma haldussuutlikkuse tõstmiseks (artikli 34 lõige 1). Abi on suunatud tugevdama valdkondade toiminguid, mida ei saa rahastada struktuurifondidest (artikli 34 lõige 2). Abi andmine otsustatakse vastavalt nõukogu määrusele 3906/89/EMÜ teatavatele Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele antava majandusabi kohta (lõige 3) ja programm viiakse ellu kooskõlas finantsmäärusega (artikli 34 lõige 4). Kulukohustuste assigneeringud üleminekutoetusteks 10-le liituvale riigile kokku 1999. aasta hindade alusel on 2004. a: 200 mln eurot, 2005. a: 120 mln eurot ja 2006. a: 60 mln eurot (artikli 34 lõike 4 lõik 2).
Vastavalt artiklile 36 korrigeeritakse ajutise eelarvekompensatsiooni summasid, erandina kindlaksmääratud summasid ja üleminekutoetuste summasid igal aastal tehnilise kohanduse osana.
Läbirääkimistel saavutatud finantskokkulepe tulude ja kulude vahena per capita arvestuses tähendaks igale Eesti elanikule 5 742 krooni.

Ühendkuningriik kompensatsioon

Läbirääkimiste tulemustena jõuti kokkuleppele, et EL kehtestab mehhanismid vältimaks Eesti osalust nn. UK rebati 2003. finantsaasta finantseerimisel. Tegemist on juba 1985. aastal (1984. aasta kohta) sisse viidud korrektsiooniga, mida rakendatakse Ühendkuningriigile. Nende maksuosa oli ja on tulenevalt suurest käibemaksubaasist võrreldes teiste riikidega suur ja samas toetus EList Ühendkuningriigil suhteliselt väikese osakaaluga põllumajandussektorile madal. Ühendkuningriik maksab algselt oma osa ära, kuid hiljem saavad osaliselt tagasi. Sellist tagasimakset finantseerivad teised liikmesriigid proportsionaalselt nende RKT-ga ehk seda arvestatakse RKT-põhise makse määramisel²¹.

4. Eelnõust tulenevate kohustuste vastavus Eesti õigusele
2000. aasta 1. jaanuarist jõustunud riigieelarve baasseaduse, mis oli põhimõtteliselt kooskõlas ELi eelarvealaste põhimõtete ja standarditega ning “Stabiilsuse ja kasvu paktiga”, täiendamine 2002. aastal uute sätetega eelarve menetlemise kohta lõi aluse eelarvereformile. Baasseadusest tulenevalt on tehtud muudatusi ka teistes õigusaktides, millest üks kehtestas rangemad piirangud rahaliste kohustuste võtmiseks ja aruannete esitamiseks kohalikele omavalitsustele.
Tehtud muudatuste eesmärgiks oli suurendada riigieelarve läbipaistvust, suurendada protsessiosaliste vastutust ja luua uus metoodiline alus riigieelarve koostamise protseduurile.
Riigieelarve baasseadusesse tehtud muudatused on ulatuslikud ja sisulist laadi ning sellest tulenevalt on valminud ka uutel põhimõtetel baseeruv eelarveklassifikaator (koostamise aluseks olid ESA²² 95 ja GFS 2001²³). Tehtavad muudatused ja täiendused kulude ja tulude liigenduses ning lisandunud finantseerimistehingute mõiste võimaldavad fiskaaljärelvalve raames koostada vastavalt ELi metodoloogiale vajalikke aruandeid. 2003. aasta eelarved koostatakse juba uute põhimõtete alusel.
Rahandusministeeriumi erilise tähelepanu all on riiklike programmide ja projektide hindamise ning järelevalve korra tõhustamine. Nüüdsest kajastatakse riigieelarves toetuse või välisabina saadavad vahendid, mis tagab parema järelevalve eelarveaastaks kavandatud välisabi, sh ELi kaasfinantseerimisena saadavate vahendite kasutamise üle.
Muudatuste ja täienduste sisseviimine riigieelarve protsessis kõikidel etappidel tagavad kokkuvõtvalt Eesti tõrgeteta osalemise EL ühtses eelarveprotsessis, EL vahendite transparentse kajastamise rahvuslikus riigieelarves ning EL vahendite sihipärase kasutamise, kontrolli ja arvestuse.
Eesti on suuteline finants- ja eelarve valdkonnas eelnõust tulenevaid kohustusi üle võtma ja rakendama alates liitumishetkest.

5. Mõjud
Ühinemislepingu jõustumine ning sellega kaasnevate kohustuste täitmine ei too Eestile kaasa otseseid sotsiaalseid mõjusid, mõjusid riigi julgeolekule, rahvusvahelistele suhetele, majandusele, regionaalarengule ning ametiasutuste töökorraldusele. Seoses liitumisega ja peale eelarveliste kohustuste täitmist Euroopa ühenduste üldeelarve ees avanevad Eestile võimalused struktuurivahendite, põllumajandustoetuste jm. toetuste kasutamiseks kooskõlas riikliku arengukavast (RAK).

6. Rakendamine
Euroopa Liidu acquis’ nõuetest tulenevalt eelarve valdkonnas liikmesriikide õigusloomele otseseid ettekirjutisi ei tehta, sellegipoolest peab Eesti suutma tagada finants- ja eelarvesätete peatüki õigusaktide eduka rakendamise, st Euroopa Liidu eelarvesse ülekantavate EL omavahendite (nn liikmemaksu) kättesaadavaks tegemise alates liitumishetkest. See hõlmab administratiivset suutlikkust omavahendeid koordineerida, arvestada, koguda, üle kanda ja kontrollida ning vastavate rakendusmehhanismide ja eelarveliste vahendite olemasolu. Kogu arvestus tugineb omavahendite acquis’ täielikul ülevõtmisel.
Eesti poolt Euroopa ühenduste üldeelarvesse makstavad summad kajastuvad rahvuslikus eelarves kulude poolel kui seadustest ja lepingutest tulenevad esmatähtsad kohustused, mida pole peale kinnitamist võimalik vähendada. Summad, millega arvestatakse eelarvete koostamisel on 2004. aasta hindades 2004. a: 974 mln krooni, 2005. a: 1482 mln krooni, 2006. a: 1522 mln krooni ja 2007. a: 1625 mln krooni (1999. aasta hindades vt tabel lisas 1 rida “omavahendid kokku”. Liitumiseelse abina tulevad toetused arvatakse rahvusliku eelarve tuludeks arvestuslikult 2004. a: 1168 mln krooni, 2005. a: 986 mln krooni ja 2006. a: 605 mln krooni.
Finants- ja eelarve peatüki acquis’ rakendamise eest vastutab Rahandusministeerium. Vastavalt finants- ja eelarvealasele acquis’le on igal liikmesriigil (sh Eestil) tungivalt soovituslik omavahendite üksuse, kelle ülesandeks on omavahendite koordineerimine, arvestamine, kogumine, maksmine ja kontroll, loomine Rahandusministeeriumis. 2002. aasta maikuus loodi Rahandusministeeriumis selleks otstarbeks uus peaspetsialisti ametikoht, kelle kohustuseks on koordineerida ELi omavahendite süsteemi rakendamist ja juurutamist kõikide kaasatud struktuuride vahel.
ELi eelarvesse ülekantavate vahendite kogumise, arvestamise ja neist informeerimise protseduurireeglite väljatöötamiseks on töögrupi poolt koostatud omavahendite projekt. PHARE raames finantseeritud Eesti-poolse kaasfinantseeringuga projekti mahuks on ca 9,6 mln krooni (614 400 eurot). Projekti ettevalmistusena on läbitud eelarve peadirektoraadi koolitus, täidetud ning eelarve peadirektoraadile esitatud nende poolt koostatud küsimustik, mis hindab Eesti administratiivset suutlikkust täita omavahenditega seotud kohustusi. Selle töö tulemusena on omavahendite töögrupp koostanud detailse tööplaani liitumiseks vajalike ettevalmistustega. Liitumiseelsete ettevalmistuste tegemine administratiivse suutlikkuse tagamiseks omavahendite osas toimub kooskõlas mainitud tööplaaniga.
Saavutamaks 2002. ja 2003. aasta jooksul valmisolekut osalemiseks ELi ühtses eelarveprotsessis, on Rahandusministeeriumi struktuuriüksuste (riigieelarve, majandusanalüüsi, maksupoliitika ja riigikassa osakonnad) ja kaasatud asutuste (Maksuamet, Tolliamet, Statistikaamet) koostöö tõhustamiseks viimaste aastate jooksul pidevalt täiustatud IT süsteeme. Seda eelkõige nõuete osas, mis puudutavad ettevalmistust ELi eelarvesse ülekantavate vahendite kogumise, arvestamise ja neist informeerimise protseduurilisi reegleid. Kooskõlas eelmainitud tööplaaniga on tehtud ettevalmistusi elektrooniliste andmebaaside integreeritud rakenduste (Common Interface) loomiseks, mis on üheks osaks eelmainitud projektile. Loodav andmebaas peab tagama operatiivse informatsiooni liikumise ministeeriumide ja ELi institutsioonide ning Eesti Brüsseli esinduse vahel. Integreeritud rakendused võimaldavad operatiivselt kontrollida ja jälgida Eesti rahastamiskohustuste täitmist (liikmemaksud, ühised programmid, kaasfinantseerimised jne) ning kavandada rahvusliku eelarve kulusid.
7. Jõustumine
Finants- ja eelarve valdkonna acquis’ sätted jõustuvad ja on rakendamiseks kohustuslikud alates liitumishetkest.