Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)
Yüklə 2 Mb.
|
- Bu səhifədəki naviqasiya:
- Euroopa Investeerimispank
- Euroopa Parlament
8. Muud küsimusedESTÜEesti on olnud huvitatud Euroopa Söe- ja Teraseühenduse (ESTÜ) reservide jagamisest ning on energeetika peatüki raames taotlenud põlevkivi lisamist fondist finantseeritavate uurimisobjektide nimekirja. Läbirääkimistel lepiti kokku, et iga uus liikmesriik osaleb täielikult söe- ja teraseuuringutefondi tegevuses alates liitumishetkest ning annab täies ulatuses oma panuse ESTÜ reservidesse, et selle liikmesriigi organisatsioonid saaksid taotleda rahastamist nimetatud fondist. Panuse suurus on proportsionaalses sõltuvuses söe ja terasesektori tähtsusega, mida arvestatakse praegustele liikmesriikidele rakendatud metodoloogia alusel. Kuna tegemist ei ole panusega EL eelarvesse, siis ei võeta nimetatud summat arvesse liitumisläbirääkimiste kontekstis liikmesriigi netopositsiooni arvutamisel. Võttes arvesse nõutud panuste suurust ning kandidaatriikide finantssituatsiooni, jõuti kokkuleppele teha sissemaksed neljas järgus (artikli 31 lõige 2) alates aastast 2006. a - 15%; 2007 - 20%, 2008 - 30%, 2009 - 35%. Vastavalt viimastele hinnangutele ning tuginedes kõige viimastele kättesaadavatele andmetele tootmise ning keskmise söe ja terase toodangu keskmise väärtuse kohta ning kasutades sama metoodikat, mis eelmise laienemise puhul, kujunes Eesti poolse sissemakse suuruseks 39 mln krooni (2,5 mln eurot) (artikli 31 lõik 1). Euroopa InvesteerimispankEuroopa Investeerimispanga (EIB) põhikirja muudatusi kajastavad ühinemislepingu protokolli 1 artiklid 1-6. Artikkel 1 käsitleb muudatusi Euroopa Ühenduse asutamislepingu protokollis nr 10 EIB põhikirja kohta. Eesti saab alates liitumisest Euroopa Investeerimispanga liikmeks (artikkel 1 artikli 3 muudatuste kohta) ja määrab juhatajate nõukogusse ühe Eesti esindaja (art 9). Eesti saab olema esindatud direktorite ning asendusliikmetega direktorite nõukogus (artikkel 1 artikli 11 lõike 2 esimese, teise ja kolmanda lõigu muudatuste kohta). Vastavalt liitumisläbirääkimiste kokkulepetele peab Eesti märkima EIB omakapitalist 1799 mld krooni (115 172 000 eurot) (artikli 4 lõike 1 lõik 1). Alates ühinemiskuupäevast tuleb Eestil maksta EIB-le 90 ,1 mln krooni 24 (5 758 600 eurot) (artikli 3 lõik 1). Sissemaksed tehakse kaheksas võrdses osas vastavalt: 30/09/2004, 30/09/2005, 30/09/2006, 31/03/2007, 31/03/2008 ja 31/03/2009 (artikli 3 lõik 2). Eesti teeb panuse EIB reservidesse kaheksas võrdses osas, makstes märgitud kapitali keskmiselt 0,0768% (artikkel 4). Lisa Eesti eelarve positsioon aastateks 2004 - 200625
30. JAGU INSTITUTSIOONID 1. Sissejuhatus Institutsioonide peatüki seletuskirja koostamist kureeris peatüki töögrupi juht Katrin Saarsalu ning seletuskirja erinevad osad koondasid Välisministeeriumi Euroopa integratsiooni osakonna ja juriidilise osakonna ametnikud. Seletuskirja Euroopa Parlamendi osa on koostanud Justiitsministeeriumi õigusloome osakonna juhataja kohusetäitja Julia Laffranque ja sama osakonna ELi õiguse ja välissuhete talituse nõunik Kristel Aguraiuja. Viimane koostas koostöös Välisministeeriumi juriidilise osakonna Euroopa Liidu õiguse büroo atašee Marki Tihhonovaga ka Euroopa Kohtu ja Euroopa Esimese Astme Kohtu osa. Euroopa Liidu Nõukogu (edaspidi nõukogu) ja Euroopa Komisjoni (edaspidi komisjon) käsitlevad osad koostas samuti Marki Tihhonova. Seletuskirja regioonide komitee osa on koostanud Välisministeeriumi Euroopa integratsiooni osakonna üldpoliitiliste suhete büroo III sekretär Tiina Tarkus ja Siseministeeriumi välissuhete ja eurointegratsiooniosakonna nõunik Tiit Roosik. Tiina Tarkus on koos Sotsiaalministeeriumi väliskoostöö ja eurointegratsiooni osakonna eurointegratsiooni büroo juhataja Alo Jürgensteiniga koostanud ka majandus- ja sotsiaalkomitee osa. Euroopa Kontrollikoja osa valmistas ette Riigikontrolli välissuhete ja eurointegratsiooni teenistuse juhataja Rein Söörd ning Euroopa Investeerimispanga ning majandus- ja rahanduskomitee osa Rahandusministeeriumi rahvusvahelise suhtlemise osakonna nõunik Meelis Meigas. Euroopa Keskpanga osa koostas Eesti Panga rahvusvaheliste ja avalike suhete osakonna juhtivekspert Ingrid Toming ning komiteesid käsitleva osa Riigikantselei sisekoostöö talituse juhataja Keit Kasemets. Euroopa avalikku teenistust käsitleva osa on koostanud Välisministeeriumi personaliosakonna personalibüroo direktor Saale Kolka, sama osakonna koolitusbüroo direktor Pille Toompere ja sama büroo referent Jaana Tamm. Lisaks on seletuskirja institutsioone käsitleva osa koostamisel osalenud Välisministeeriumi välismajanduspoliitika osakonna multilateraalsete suhete büroo III sekretär Külliki Linnamägi, 1. poliitikaosakonna julgeolekupoliitika ja relvastuskontrolli büroo direktor Malle Talvet, Euroopa Integratsiooni osakonna liitumisläbirääkimiste ettevalmistamise büroo direktor Karin Rannu, sama büroo II sekretär Anne Härmaste, sama osakonna üldpoliitiliste suhete büroo II sekretär Sirje Sepp ning juriidilise osakonna Euroopa Liidu õiguse büroo praktikant Triinu Kremm. 2. Eesmärk Euroopa Liidul on Euroopa Liidu lepingu artikli 3 alusel ühtne institutsionaalne raamistik, mis tagab tema eesmärkide saavutamise alase tegevuse järjepidevuse ja jätkuvuse, austades selle õigustikku. Asutamislepingute sätete alusel on keskseteks institutsionaalseteks organiteks Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Komisjon, Euroopa Kohus ja Euroopa Kontrollikoda. On loodud ka nõuandvad institutsioonid, nagu majandus- ja sotsiaalkomitee ning regioonide komitee, mille eesmärkideks on otsustusprotsessi lähendamine rahvale, ning iseseisvad eriinstitutsioonid, nagu Euroopa Keskpank, Euroopa Investeerimispank, EURATOMi teadus- ja tehnikakomitee ja EURATOMi tarneagentuur. Lisaks nimetatud institutsioonidele leiavad antud seletuskirja osas kajastamist ka ELi liitumisläbirääkimiste käigus käsitlemist leidnud muud küsimused: nõukogu ning komisjoni töögrupid ja komiteed; tõhustatud koostöö; geograafiline ulatus; keelerežiim ja Euroopa avalik teenistus. Euroopa Liidu õigustik, mis reguleerib institutsioonide koosseisu ja töökorraldust, samuti institutsioonidevahelisi suhteid, Euroopa Liidu töökeeli ja halduskorraldust, koosneb Euroopa Liidu lepingute sätetest ning Euroopa ühenduste teisesest seadusandlusest. Euroopa Ühenduse asutamislepingut täiendati viimati Nice'i lepinguga, mis jõustus 1. veebruaril 2003. a. Euroopa Liidu institutsioone käsitleb asutamislepingu viies osa (artiklid 189-280). Nice'i leping teeb vajalikud muudatused institutsioonide ülesehitusse ja koosseisu, et võimaldada Euroopa Liidu laienemist. Laienemisega kaasnevate muudatuste põhimõtteid ja metoodikat käsitlevad täpsemini Nice'i lepingule lisatud protokollid ja deklaratsioonid, milledest institutsioonide osas omavad eelkõige tähtsust:
Institutsioonidega seonduvat reguleerib ka Euroopa Liidu leping, mille artikkel 4 kehtestab Euroopa Ülemkogu pädevuse piirid, ning mille erinevate sätetega on määratletud institutsioonide roll otsuste tegemisel ühise välis- ja julgeolekupoliitika raames ning meetmete võtmine ja liikmesriikide tegevuse koordineerimine politsei- ja õigusalase koostöö ja kriminaalasjade valdkonnas. Ühenduse teisese õiguse raames omavad tähtsust eelkõige asutamislepingute sätete alusel kehtestatud protseduurireeglid. Ühenduse teisesest õigusest võib tähtsaima nõukogu puudutava õigusaktina nimetada asutamislepingu artikli 207 alusel välja antud nõukogu 22. juuli 2002. aasta otsust 2002/682/EÜ nõukogu protseduurireeglite kehtestamise kohta (EÜT L 230, 28.08.2002, lk 8-26), mis sätestab nõukogu töökorraldusega seonduvad reeglid. Nende reeglitega on üksikasjalikult reguleeritud nõukogu istungite kulg, samuti formaalsused õigusaktide väljaandmisel ning liikmesriikide alaliste esindajate komitee ja nõukogu peasekretariaadi ülesanded. Lisaks on protseduurireeglitega reguleeritud Euroopa Liidu kodanike õiguse teostamise kord nõukogu dokumentidele ligipääsu osas (vt ka asutamislepingu artikkel 207 lõige 3 ja artikkel 255). Komisjoni protseduurireeglid, mis on vastu võetud asutamislepingu artikli 218 lõike 2 alusel on sätestatud komisjoni otsuses (EÜT L 308, 08.12.2000 lk 26-34). Nende protseduurireeglite kohaselt töötab komisjon kollegiaalse institutsioonina (artikkel 1), tehes otsuseid liikmete häälteenamusega ja vastutades nende eest ühiselt (EÜ asutamislepingu artikkel 219). Komisjoni protseduurireeglitega reguleeritakse veel detailselt komisjoni kohtumiste korda, otsustusprotseduuri, komisjoni otsuste ettevalmistamise ja tõlgendamise põhimõtteid ning komisjoni sisemist struktuuri. Euroopa Parlamendi töökorraldust käsitlevates protseduurireeglites (ELT L 61, 05.03.2003, lk 1-138) sätestatakse parlamendi istungite pidamise kord, parlamendi tööd abistavad organid, parlamendi suhted teiste institutsioonidega ning rahvusparlamentidega, seadusandlikke protseduure täpsustavad juhised, eelarvega seotud parlamenti hõlmavad reeglid, hääletamiskord ja muud küsimused. Euroopa Kohtu ja esimese astme kohtu töökorraldust reguleerivad lisaks asutamislepingutele ka protokoll Euroopa Kohtu põhikirja kohta ning selle alusel loodud ning EÜ asutamislepingu artiklil 223 põhinevad protseduurireeglid.26 Peale Nice’i lepingu muudatusi ei nõua protseduurireeglite vastuvõtmine ega muutmine enam nõukogu ühehäälset heakskiitu, vaid piisab kvalifitseeritud häälteenamusest. Protseduurireeglitega on üksikasjalikult paika pandud kohtu koosseisu komplekteerimise reeglid, kohtupidamisel kasutatava kirjaliku ja suulise protsessi pidamise kord ning muud reeglid, mis täpsustavad ühenduse esmase õigusega kehtestatud süsteemi. Sarnaselt ülalmainitud institutsioonidele on vastavad protseduurireeglid kehtestatud ka teiste institutsioonide puhul. Euroopa Liidu ühtne institutsionaalne raamistik tagab tema eesmärkide saavutamiseks ettevõetava tegevuse järjepidevuse ja jätkuvuse, ühtlasi austades ja arendades acquis communautaire’i (õigustikku). Eelkõige tagab liit oma välistegevuse kui terviku järjepidevuse liidu välissuhete, julgeoleku-, majandus- ja arengupoliitika raames. Institutsioonid vastutavad nimetatud järjepidevuse tagamise eest ja teevad sel eesmärgil koostööd. Nad tagavad asjaomase poliitika elluviimise vastavalt oma volitustele, mis on antud lepingute piires ja alusel. EÜ asutamislepingu artikkel 2 toob ühenduse ülesannetena ära ühisturu ning majandus- ja rahaliidu rajamise ning ühise poliitika või meetmete kaudu ühenduse kõigis osades majandustegevuse harmoonilise, tasakaalustatud ja säästva arengu, tööhõive ja sotsiaalkaitse kõrge taseme, meeste ja naiste võrdõiguslikkuse, püsiva ja inflatsioonivaba kasvu, konkurentsivõime ja majandusliku suutlikkuse edendamise, keskkonnakaitse ja kvaliteedi, elatustaseme ja elukvaliteedi parandamise, ning liikmesriikide majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse ja solidaarsuse propageerimise. Asutamislepingu artikli 7 alusel täidavad Euroopa Parlament, nõukogu, komisjon, Euroopa Kohus ja kontrollikoda ühendusele antud ülesandeid, toimides neile lepinguga antud volituste piires. Sama artikkel annab majandus- ja sotsiaalkomiteele ning regioonide komiteele nõuandva pädevuse nõukogu ja komisjoni abistamisel. Ülaltoodud sätetest tulenevalt on institutsioonide moodustamise eesmärgiks Euroopa Liidu lepingutega kehtestatud ülesannete täitmine vastavate lepingutega antud volituste piirides. Ühinemislepinguga võtab Eesti institutsioone kajastavad põhimõtted üle ning kohustub neid alates liitumise hetkest rakendama. Ühinemislepingu eelnõu eesmärgiks institutsioone puudutavate sätete osas on Euroopa Liidu laienemist käsitlevate muudatuste täpsustamine võrreldes Nice’i lepingu ning sellega seonduvate protokollide ja deklaratsioonide muudatustega, arvestades olukorraga, kus liitumisläbirääkimised Euroopa Liiduga on lõpetanud 10 kandidaatriiki esialgse võimaliku ja Nice’i lepingu koostamisel arvestatud 12 kandidaatriigi asemel. 3. Sisu ja võrdlev analüüs Euroopa ParlamentEuroopa Parlamendi õiguslikuks aluseks on Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklid 189 – 201. Samuti reguleerivad Euroopa Parlamendi töökorraldust ühenduste teisese õiguse aktid. EÜ asutamislepingu artikli 190 lõike 5 kohaselt määrab Euroopa Parlament pärast komisjoni arvamuse küsimist ja nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega heakskiidul kindlaks määrused ja üldtingimused, mis reguleerivad tema liikmete kohustusi. Alates 1979. aastast valitakse Euroopa Parlament otsestel ja üldistel valimistel, mis toimuvad iga viie aasta tagant üheaegselt kõikides liikmesriikides. Kuni ühise valimismenetluse või ühistel põhimõtetel rajaneva menetluse jõustumiseni reguleerivad valimismenetlust liikmesriigid ise. Euroopa Parlament peab 12 igakuist täisistungjärku ja eelarveistungjärku Strasbourg’is (Prantsusmaa). Lisatäisistungid toimuvad ja Euroopa Parlamendi komisjonid käivad koos Brüsselis (Belgia). Euroopa Parlamendi peasekretariaat ja selle talitused asuvad Luxembourg’is (Luksemburg). Euroopa Parlamendis istuvad saadikud mitte päritoluriikide järgi, vaid vastavalt poliitilisse parteisse kuuluvusele. Oma töös on parlamendiliikmed sõltumatud, ei ole mandaadiga seotud, ei tohi kuuluda valitsusse ega olla Euroopa Liidu teistes institutsioonides juhtivatel kohtadel. Poliitiliselt on Euroopa Parlamendis esindatud kõik suunad vasakäärmuslastest paremäärmuslasteni, sh euroskeptikud. Asutamislepingu artikkel 191 sätestab, et erakonnad on Euroopa tasandil tähtis integratsioonitegur liidu piires. Nad aitavad kaasa eurooplaseks olemise teadvustumisele ning liidu kodanike poliitilise tahte väljendamisele. Nõukogu võtab vastu vastavad määrused, mis reguleerivad Euroopa tasandil toimivaid erakondi, eelkõige nende rahastamise eeskirju. Parlamendis on 17 alalist komisjoni, sealhulgas välissuhete, inimõiguste, kaitsepoliitika, siseuru ja õiguskomisjon. Euroopa Parlament on maailmas ainus otsestel valimistel valitud riigiülene parlament, mis koosneb liikmesriikide rahvaste esindajatest ning kasutab talle Euroopa Ühenduse asutamislepingutega antud volitusi. Vastupidiselt liikmesriikide parlamentidele ei ole Euroopa Parlament Euroopa Liidu peamine seadusandja. Euroopa Parlamendi pädevused. Nõuandvad ja seadusandlikud Euroopa Parlamendil endal seadusandliku protsessi algatamise õigust praktiliselt ei ole. Euroopa Parlamendile antakse (EÜ asutamislepingu art 192 lg 2) ainult võimalus taotleda oma liikmete häälteenamusega, et komisjon esitaks asjakohased ettepanekud küsimustes, mille puhul ta peab lepingu rakendamise eesmärgil vajalikuks ühenduse õigusakti vastuvõtmist. Vastavalt EÜ asutamislepingu artiklitele on aga iga õigusakti vastuvõtmisel ette nähtud erinev Euroopa Parlamendi kaasamine. Teiste institutsioonide suhtes kontrollivad Komisjoni suhtes: EÜ asutamislepingu artikli 197 kohaselt kuulab parlament komisjoni liikmeid, komisjoni liikmed vastavad EP suulistele ja kirjalikele küsimustele.
Ülemkogu suhtes:
Kõikide institutsioonide suhtes:
Euroopa Parlament nimetab ametisse ka spetsiaalse institutsiooni – ombudsmani, kes on volitatud vastu võtma Euroopa Liidu kodanike kaebusi EL institutsioonide, v.a Euroopa Kohtu tegevuse peale siis, kui kohus ja esimese astme kohus tegutsevad õigusemõistjatena (EÜ asutamislepingu artikkel 195). Ombudsman kirjutab ettekande, mis esitatakse nii vastavale institutsioonile kui ka kaebajale. Ombudsmanil on Euroopa Parlamendiga sama ametiaeg ja teda võib uuesti ametisse nimetada. Oma kohustuste täitmisel on ombudsman sõltumatu, ametiajal ei tohi ta töötada ühelgi teisel ametikohal. Ombudsmani võiks võrrelda õiguskantsleri institutsiooniga Eestis. Uue õiguskantsleri seadusega, mis võeti Eesti Vabariigi Riigikogus vastu 25. veebruaril 1999, täiendati õiguskantsleri funktsioone ka ombudsmani omadega. Päris eraldi ombudsmani institutsiooni loomist on kaalutud, aga see nõuaks EV põhiseaduse muutmist. Pädevused teiste institutsioonide liikmete ametisse nimetamisel:
Seniajani ei mängi Euroopa Parlament aga mingit rolli Euroopa Kohtu kohtunike ametisse nimetamisel. Piiratud seadusandlikud pädevused Euroopa Parlamendi roll, mis piirdus varasemalt peamiselt vaid nõuandvate ja jälgimisfunktsioonidega, on tasapisi suurenenud. Parlamendile on muuhulgas omistatud õigus peatada teatavate õigusaktide ettepanekuid. Parlamendi osa on suurenenud otsuste langetamisel tunduvalt, kui seati sisse kaks uut õiguslikku menetlust – koostöömenetlus (rakendati ühtse Euroopa aktiga 1897. aastal; EÜ asutamislepingu artikkel 252) ning kaasotsustamismenetlus (rakendati Euroopa Liidu lepinguga 1993. aastal; EÜ asutamislepingu artikkel 251). EÜ asutamislepingu artikli 196 kohaselt peab Euroopa Parlament iga-aastase istungjärgu ning see tuleb kutsumiseta kokku märtsikuu teisel teisipäeval. Euroopa Parlament võib kokku tulla erakorraliseks istungjärguks, kui seda taotleb parlamendiliikmete enamus või kui seda taotleb nõukogu või komisjon. Euroopa Parlamendi istungid toimuvad peamiselt Strasbourg’is ja Brüsselis. Euroopa Parlament valib oma liikmete hulgast presidendi ja juhatuse. Komisjoni liikmed võivad osa võtta kõikidest istungitest ning nende taotluse korral tuleb nad komisjoni nimel ära kuulata. Komisjon vastab suuliselt või kirjalikult Euroopa Parlamendi või selle liikmete küsimustele. Euroopa Parlament kuulab nõukogu ära kooskõlas tingimustega, mis nõukogu on sätestanud oma kodukorraga. EÜ asutamislepingu artikli 199 kohaselt võtab Euroopa Parlament vastu oma kodukorra, tehes otsuse oma liikmete häälteenamusega. Euroopa Parlamendi dokumendid avaldatakse tema kodukorras ettenähtud viisil. Praegu osaleb Euroopa integratsiooniprotsessis oma 626 esindaja kaudu Euroopa Parlamendis ligikaudu 375 miljonit 15 Euroopa riigi kodanikku. 1. veebruaril 2003. aastal jõustunud Nice’i lepingu kohaselt ei või Euroopa Parlamendi liikmete arv olla suurem kui 732. Alates ühinemiskuupäevast kuni Euroopa Parlamendi volituste kehtimisaja 2004-2009 alguseni (valimised toimuvad 2004. a suvel) fikseeritakse nii liikmete üldarv kui ka igale liikmesriigile kuuluvate kohtade arv sama meetodiga, mida kasutati kehtiva kohtadejaotuse puhul. 27 Ühinemisakti eelnõu artikli 25 kohaselt, mis kehtestab erandi EÜ asutamislepingu artikli 189 teisest lõigust ja EURATOMi asutamislepingu artikli 107 teisest lõigust, jaguneb uute liikmesriikide kohtade arv Euroopa Parlamendis liitumisest kuni Euroopa Parlamendi järgmiste valimisteni 2004. aastal järgnevalt:
Ühinemisakti eelnõu artikkel 25 kehtestab ka erandi EÜ asutamislepingu artikli 190 lõikest 1 ja EURATOMi asutamislepingu artikli 108 lõikest 2, mille järgi nimetatakse uute liikmesriikide rahvaesindajad Euroopa Parlamenti ühinemiskuupäeva ja Euroopa Parlamendi 2004-2009 istungjärgu alguse vaheliseks ajaks vastavalt uute liikmesriikide poolt kehtestatud korrale nende rahvusparlamentide koosseisude seast. Vahetult peale ühinemislepingu allakirjutamist kutsub EP president liituvad riigid vaatlejatena EP töös osalema ja palub nimetada oma vaatlejad. Vaatlejakohtade arv on sama mis uuele riigile määratud EP kohtade arv (Eesti puhul 6). Vaatlejad saavad olla ainult Riigikogu liikmed ning nende väljavahetamine on võimalik erandjuhul. Alates Euroopa Parlamendi 2004-2009 istungjärgu algusest kuulub igale liikmesriigile kohtade arv, mis vastab:
Selliselt arvutatavate kohtade koguarv peab kokkulepete kohaselt jääma nii lähedale kui võimalik 732-le ning häälte jagunemine peab arvestama praeguste liikmesriikide vahelist tasakaalu, nagu selles lepiti kokku Nice’is. Samasugust proportsionaalset lähenemist rakendatakse ka uute liikmesriikide puhul. Selle meetodi rakendamine ei tohi anda tulemuseks ühegi praeguse liikmesriigi kohtade arvu kasvu. Vastavalt Nice'i lepingule jagatakse kohad ümber pro rata29 põhimõttel. Ühinemisakti artikli 11 kohaselt jagatakse alates Euroopa Parlamendi 2004–2009. a istungjärgu algusest kohad järgnevalt:
Yüklə 2 Mb. Dostları ilə paylaş:
| |||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||||