Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

2. Eesmärk

Ühise kalanduspoliitika põhiliseks eesmärgiks on tagada läbi rahvusvahelise koostöö efektiivsem kalavarude kaitse ja täiendavate püügivõimaluste leidmine. EÜ tasandil reguleeritakse pragu kalapüüki ainult merel ning püük sisevetel on jäetud liikmesriikide pädevusse. Kuigi ühendusel on tulenevalt asutamislepingust sisevetepüügi reguleerimiseks pädevus olemas, ei ole EÜ selliseid õigusakte veel kehtestanud.

Olulisemad määrused, mis reguleerivad kalavarude kaitset ja kasutamist on nõukogu 20. detsembri 2002. a määrus 2371/2002/EÜ kalavarude kaitse ja jätkusuutliku kasutamise kohta vastavalt ühisele kalanduspoliitikale ning nõukogu 12. oktoobri 1993. a määrus 2847/93/EMÜ ühise kalanduspoliitika suhtes kohaldatava kontrollsüsteemi loomise kohta.
Kuigi kalavarude majandamine ja kaitse on lahutamatult seotud, võib neid eristada lähtuvalt reguleerimismeetoditest.
EÜ korraldab kalavaru majandamist kvootide kehtestamise ning erinevate lubade ja litsentside kaudu määrates iga-aastaselt kindlaks kalakogused (Total Allowable Catch e. TAC), mida võib püüda. Need jaotatakse liikmesriikide vahel vastavalt määrusega kindlaksmääratud osakutele. Piiratud püügivõimaluste kasutamiseks võidakse kindlaks määrata ka välja antavate kalapüügilitsentside arv. Riikide lõikes on püügivõimaluse saamisel määravaks ajalooline püük kõnealuses piirkonnas.
Ühise kalanduspoliitika põhimõtete kohaselt peab ühenduse kaluritel olema võrdne juurdepääs liikmesriikide vetele. Vastavalt määruse 2371/2002/EÜ artiklile 17 võivad kala püüda kuni 12 meremiili kaugusel territoriaalmere lähtejoonest vaid kõnealuse liikmesriigi lipu all sõitvad laevad, välja arvatud juhul, kui tegu on selles piirkonnas ajalooliselt püüdnud riikide kaluritega.
Ühendus kaitseb kalavarusid tehniliste piirangute, sh püügivahenditele ja –viisidele esitatavate nõuete, abil. Meetmete rakendamise eesmärgiks on kalavaru jätkusuutlik kasutamine, mis tagaks piisava arengu kalandusele kui majandusharule ning annaks ühtlasi võimaluse kalavaru looduslikuks taastumiseks ja pikaajaliseks säilimiseks.
Tehnilistest meetmetest kasutatakse püügivahendi väikseima silmasuuruse kindlaksmääramist (kalade noorjärkude väljapüügi piiramiseks), püügi keelamist teatud ajal või kohas, teatud püügivahendite, eriti merekeskkonda ja kalavaru enam kahjustavate püügivahendite kasutamise keelamist, säästlike püügiviiside kasutamise soodustamist, kala alammõõdu kehtestamist jne. Eesmärgiks on saavutada varu ökosüsteemipõhine kaitse, mis arvestaks kalaliikide vastastikuseid seoseid ning seoseid ümbritseva keskkonnaga.
Püügikoormuse (püügipäevad, tonnid, keeluajad) piiramise kõrval reguleeritakse püüki ka kalalaevastiku suuruse piiramise kaudu, et vähendada koormust kalavarudele. Siin haakub kalavarude kaitse ja kasutamise alavaldkond struktuurpoliitika alavaldkonnaga. Saavutamaks kalapüügivõimsuse tasakaalu kasutada olevate püügivõimalustega, kasutab EL ka struktuurpoliitika vahendeid ning toetab kalalaevastiku vähendamist laevade purukslõikamise teelvõi kalapüügi lõpetamiseks muul viisil struktuurabi kaudu.
Kalavaru kasutamise ja kaitse korraldamisel tuginetakse kalapüüdjatelt saadavatele andmetele – vastavate andmete edastamise süsteem on ELis reguleeritud väga põhjalikult.
Tulenevalt kalanduse rahvusvahelisest iseloomust sõltub kalanduse reguleerimine nii ühenduse kui ka Eesti tasandil paljuski rahvusvahelistest konventsioonidest ja kokkulepetest. Avamerel reguleerivad kalapüüki rahvusvahelised või piirkondlikud kalandusorganisatsioonid, mille liikmeks on ka EÜ. Sellest tulenevalt on kalandusalase välissuhtlemise alavaldkond küllaltki lai ja mitmekesine.
Tulenevalt kalanduse rahvusvahelisest iseloomust arvestab Eesti ka praegu eelnimetatud põhimõtete ja eesmärkidega. Eesmärkide saavutamiseks kasutatavad EÜ abinõud sarnanevad paljuski Eestis omadega. Liitumiseelselt on Eesti õigusakte harmoneeritud acquis’ga. Kuna selles valdkonnas on enamasti tegemist vahetult kohaldatavate määrustega, siis on siseriiklikult vajalik kehtestada nende rakendusaktid.

3. Sisu ja võrdlev analüüs
Kuna Eesti ei taotlenud kalanduse valdkonnas üleminekuperioode ega erandeid, sätestab ühinemisakti artikkel 2 üldise kohustuse rakendada alates ELiga ühinemisest kõiki ühenduse õigusakte kalanduse valdkonnas.
Vastavalt ühinemisakti artikli 6 lõikele 9 haldab ühendus uute liikmesriikide poolt kolmandate riikidega sõlmitud kalanduslepinguid alates liitumisest. Kalandusalased välissuhted (nagu ka muud väliskaubandussuhted ja lepingud kolmandate riikidega) on alates liitumisest ühenduse ainupädevuses. Kui ühendusel puudub ühinemise hetkel kalandusleping mõne kolmanda riigiga, kellega oli kalandusleping ELi uuel liikmesriigil, jäävad selle riigi poolt vastavate kolmandate riikidega sõlmitud kalanduslepingud jõusse nende korralise kehtivusaja lõpuni. Sellel ajaperioodil otsustab nõukogu, kas lepingu kehtivusaega on võimalik pikendada ning kalapüüki selle lepingu alusel jätkata.
Artikli 6 lõike 12 kohaselt peavad liikmesriigid ühinemiskuupäeval või võimalikult kiiresti pärast seda lõpetama sellised rahvusvahelised kalanduslepingud ja astuma välja sellistest rahvusvahelistest kalandusorganisatsioonidest, milles osaleb ka ühendus, välja arvatud juhul, kui nende liikmelisus seondub muude küsimustega kui kalandus. See säte arvestab põhimõtet, et peale liitumist esindab välissuhetes Eestit ühendus. Taolisi rahvusvahelisi kalandusorganisatsioone on liitumise hetkel 3:
1) Loode-Atlandi Kalandusorganisatsioon ( North-West Atlantic Fisheries Organisation, NAFO). Vahetult pärast liitumist ELiga esitab Eesti vastavalt NAFO protseduurireeglitele avalduse NAFO liikmestaatuse tagasivõtmise kohta. Alates Eesti liitumisest ELiga esindab Eesti huve NAFO-s Euroopa Ühendus.
Eestil on praegu NAFO-s krevetipüügikvoodid ning püügiõigus blokk-kvoodi ja niinimetatud “teiste” kvoodi (others quota) raames, samuti on Eestil õigus püüda reguleerimata kalaliike;
2) Kirde-Atlandi Kalanduskomisjon ( North-East Atlantic Fisheries Commission - NEAFC).Selle organisatsiooni liige Eesti veel ei ole, kuid saab selleks loodetavasti käesoleva aasta jooksul. Eestil on praegu vaatleja staatus ja nn “muu riigi” õigus teatud kalaliikide püügiks;
3) Rahvusvaheline Läänemere Kalanduskomisjon ( International Baltic Sea Fisheries Commission - IBSFC). alates liitumisest esindab Eestit nimetatud organisatsioonis ühendus ning Eesti kvoot liidetakse ühenduse kvoodiga. Samas säilib võimalus vahetada püügikvoote EL liikmesriikide vahel ning Eesti saab avaldada oma seisukohti ja kaitsta oma huvisid ELi ühisseisukohtade kujundamisel.
Pärast Läänemere-äärsete riikide liitumist ELiga saab IBSFC töö sisuks EÜ ja Venemaa vaheline koostöö kalavarude kaitseks ja haldamiseks Läänemerel.

Tehnilised kohandused

Ühinemislepingu II lisa 7. peatüki punktide 1, 3, 4 ja 5 kohaselt lisatakse vastavate komisjoni määrustesse eestikeelsed terminid või Eestit tähistavad koodid.
II lisa 7. peatüki punkti 2 kohaselt täiendatakse nõukogu määrust 2406/96/EÜ räime suuruskategooriate kohta. Nimetatud täiendus lisab senistele räime suuruskategooriatele väiksemad kategooriad, nii et Eesti saab jätkata traditsioonilist väiksema räime püüki inimtoiduks traditsiooniliselt püügialalt.
II lisa 7. peatükk sisaldab veel ühte Eestile olulist tehnilist kohandust. Enne ühinemist muudetakse määrust 88/98/EÜ, mis täpsustab kaitsemeetmeid Liivi lahes järgmiselt:

• 
  nende laevade mootori võimsus, millel on lubatud kala püüda Liivi lahes, ei tohi ületada 221 kW;
  

- laevad, millel on lubatud kala püüda Liivi lahes, kantakse nimekirja; nimekirja

koostamise eesmärk on tagada, et mootorivõimsusena (kW) väljendatud üldine

püügivõimsus ei ületaks Liivi lahes aastate 2000–2001 püügivõimsust.

Liitumislepingu kohaselt võetakse vastu üksikasjalikud eeskirjad nimekirja koostamise ja Liivi lahes püügikoormuse seiresüsteemi kohta ühenduse kalapüügi- ja akvakultuurisüsteemi loova määruse 3760/92/EMÜ artiklis 18 ettenähtud korras.
Meetmete eesmärgiks on kaitsta Liivi lahe kalavaru püügivõimsuse suurendamise eest ja säilitasda kehtiv püügivõimsus. Samuti sätestatakse, et püüki saavad teostada vaid selles piirkonnas ajalooliselt püügil olnud laevad – seega üksnes Eesti ja Läti laevad. Ilma nimetatud kohanduseta kehtiks Liivi lahe suhtes ülejäänud ühenduse vetega võrdne juurdepääsusüsteem.
Vastavalt ühinemislepingu VI lisa 5. peatükile kohaldatakse Eesti suhtes kalanduse valdkonnas nõukogu määrust 3760/92/EMÜ, millega luuakse ühenduse kalanduse ja akvakultuurisüsteem, vastavalt lepingu kehtestatud eritingimustel. Siin määratletakse Eestile eraldatav osa ühenduse püügivõimalustest püügilimiidiga reguleeritavate varude suhtes liikide ja piirkondade kaupa.
Uute liikmesriikide juurdepääs ühenduse kalavarudele määratakse suhtelise tasakaalu põhimõttel, mis seisneb ELi liikmesriigi kohta kindla kalavaru protsendi kindlaksmääramises ja säilitamises. Seda üldist põhimõtet rakendatakse kõigile kalavarudele, mille kalastamist reguleeritakse püügikvootidega.
Riikide osakud püügivõimaluste määramisel piirkondlikus kalandusorganisatsioonis püsivad üldiselt muutumatuna. Üldreeglina kehtestatakse need riigi liitumisel kalandusorganisatsiooniga ning muutuvad, kui muudetakse püügivõimaluste määramise põhimõtteid. Konkreetse kalavaru iga-aastase kvoodi suurus võib aga muutuda igal aastal, vastavalt sellele, kui suure kogupüügivõimaluse organisatsioon mingile kalavarule kinnitab.
Suhtelise tasakaalu kindlaks määramisel lähtutakse referentsperioodist. Selle all vaadeldakse üldiselt viimast viit aastat, kus on olemas täielikud püügiandmed (s.o 1997-2001), kuid järgitakse ka erinevates kalandusorganisatsioonides kehtivaid reegleid.
Eeltoodust tulenevalt määratakse Eesti püügivõimalused ELis kindlaks järgmiselt:
1) Rahvusvahelises Läänemere Kalanduskomisjonis () on Eesti osakud püsinud muutumatutena alates 1993. a. Organisatsioonis kehtib kvoodivõti, mis lepiti kokku regulatsiooni kehtestamisel ning mis ei ole sellest ajast muutunud. IBSFC kvoodivõti on liitumislepingus arvutatud ümber EÜ kvoodivõtmeks, mille alusel määratakse kindlaks Eesti kvoot ühenduse siseselt.
Pärast liitumist jääb Eesti olukord sisuliselt samaks. Võrreldes praeguste Eesti osakuprotsentidega IBSFCis on Eesti osakuprotsendid ELis tulevikus suuremad. Erinevus tekib sellest, et kui praegu on osakuprotsent arvestatud kõigi IBSFC liikmete kvoodi alusel, siis ELi laienemise järgsete protsentide puhul arvestatakse osakut ainult ELi kvoodist (st. Venemaa osakuga IBSFCis ei arvestata). Kuigi aluseks võetav kvoodinumber on väiksem, jääb Eesti kvoot suuremate osakuprotsentide tõttu samaks.
2) Loode-Atlandi Kalandusorganisatsiooni (NAFO) osaku määramisel võetakse aluseks ELiga liitumise eelne seis. Osaku määrab nõukogu kvalifitseeritud häälteenamusega komisjoni ettepanekul.
Peale Eesti individuaalse krevetikvoodi püügipiirkondades 3L ja 3M on Eestil NAFOs püügiõigus ka blokk-kvoodile (Eestile, Venemaale, Leedule ja Lätile eraldatud ühine kvoot). Lisaks võivad Eesti laevad NAFOs püüda kvoodi “teised” (others) raames (kvoot liikmesriikidele, millele pole vastava kalaliigi individuaalset kvooti eraldatud) ning reguleerimata kalaliike.
Olukord NAFO püügivõimaluste suhtes liitumisjärgselt oluliselt ei muutu:

• 
  individuaalsete kvootide osak EÜ kvoodist jääb samaks kui praegu;
  
• 
  Eesti püügivõimaluste kujunemine blokk-kvoodi raames sõltub ühenduse ja Vene Föderatsiooni vahelistest läbirääkimistest. Sellisel juhul kujuneb Eesti osak ELis ühenduse poolt blokk-kvoodi jagamisel saadud osakust. Blokk-kvoodist EÜ osaks muutuvat kvoodiosa saavad kasutada üksnes Eesti, Läti ja Leedu;
  
• 
  “teiste” (others) kvoodi jagamine või Eesti poolt selle edasise kasutamise võimalus sõltub täielikult läbirääkimistest EÜ ja teiste NAFO liikmesriikide vahel.
  

Käesolev kohandus võimaldab Eestil jätkata ELi liikmena oma praegust kalastustegevust ühenduse vetes ja piirkondlike kalastusorganisatsioonide vetes.

Deklaratsioonid

Kalandusega seoses on ühinemislepingu lõppaktile lisatud 3 deklaratsiooni:
1) lõppakti III osa C jaotise praeguste liikmesriikide ühisdeklaratsioon nr 9 “Deklaratsioon Eesti ja Leedu kalapüügi kohta Teravmägede piirkonnas”, mis sätestab Euroopa Ühenduse kohustuse jätkata kalavarude arukat majandamist, mis põhineb Teravmägede ümbruse kalavarude püsival säilitamisel ja optimaalsel kasutamisel, ning deklareerib oma soovi jätkata Euroopa Ühenduse ning Eesti ja Leedu praegu kohaldatavat majandamise süsteemi.
Eesti kalapüük Norra kaitsevööndis Teravmägede (Svalbardi, Spitsbergen) piirkonnas põhineb 1920. aastal Pariisis sõlmitud Spitsbergeni kohta käival lepingul, mille kohaselt allakirjutanud tunnistavad Norra suveräänsust Teravmägede arhipelaagile. nimetatud lepingu artikli 2 kohaselt on "kõigi lepinguosaliste laevadele ja kodanikkudele võrdselt lubatud kalastamise ja jahi õiguse kasutamine artiklis 1 mainitud regioonides ning nende territoriaalsetes vetes." Norrale on antud õigus kehtestada varude kaitse meetmeid. Eesti on ühinenud nimetatud lepinguga 1930. aastal.
Ühendus ei aktsepteeri Norra ühepoolselt kehtestatud jurisdiktsiooni Teravmägede piirkonnas, kuid järgib praktikas Norra poolt kehtestatud püügikvoote. Eesti ei ole vaidlustanud Norra ainupädevust Teravmägede piirkonna kalavarude haldamisel. Eesti püügiõigus toimib Norra poolt 1996. aastal kehtestatud eeskirja alusel, mida on muudetud 1997. aastal ning mille kohaselt Eestile kehtestati krevetipüügipäevade arvuks 377 päeva ja korraga püügil viibivate laevade arvuks 3.
Peale liitumist säilivad Eestil praegused püügipäevad - neist tuleb teavitada komisjoni. EÜ võtab igal aastal vastu iseseisva kalastamise plaani ja informeerib sellest Norrat, teatades Norrale nimekirja laevadest (sh Eesti laevad, mis lisatakse EÜ nimekirja peale Eesti liitumist ELiga), kellele Norra väljastab kalastusload. Kuna lepingulise aluse puudumisel polnud võimalik liitumislepingusse Eesti jaoks kalapüügiosakut kanda, on lisatud eeltoodud deklaratsioon.
Deklaratsiooni eesmärk on kinnitada, et Eesti püügivõimalused Teravmägede püügipiirkonnas säilivad ka pärast liitumist.
2) lõppakti III osa H jaotis Eesti deklaratsioon nr 28 “Eesti Vabariigi deklaratsioon kalanduse kohta”. Eesti deklareerib, et on teadlik sellest, et Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahelise Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve kalavarude säilitamise ja kasutamise alase koostöö kokkuleppe haldamise tagab Eesti tihedas koostöös komisjoniga, seni kui ühendusel puuduvad siseveekogude kalavarude majandamist käsitlevad teisesed õigusaktid.
Praegu on Eestil 2 kehtivat kalapüügilepingut Vene Föderatsiooniga:

1) leping Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahel kalapüügist ja selle alasest koostööst Läänemerel;

2) leping Eesti Vabariigi valitsuse ja Vene Föderatsiooni valitsuse vahel kalapüügist ja sellealasest koostööst Peipsi-, Lämmi- ja Pihkva järvel.
Eesti ühepoolne deklaratsioon nr 28 käsitleb viimast lepingut. Kuna EÜs ei ole praegu siseveekogudel kalastamine reguleeritud, jääb nimetatud lepingu reguleerimisala Eesti pädevusse. Eesti haldab nimetatud lepingut ka ELi liikmesriigina ise ja peab Venemaaga läbirääkimisi koostöös komisjoniga. Komisjon osaleb Eesti ja Venemaa vahelistel kohtumistel vaatlejana. Eesti reguleerib vastavalt subsidiaarsusprintsiibile kalapüüki (püügiload jms) oma seadustega. Deklaratsiooni eesmärk on kinnitada Eesti pädevuse säilimist nimetatud lepingu mõttes.
3) lõppakti III osa H jaotis Eesti deklaratsioon nr 29 “Eesti Vabariigi deklaratsioon Kirde-Atlandi Kalanduskomisjoni (NEAFC) kohta”.

Deklaratsioonis kinnitab Eesti ühenduse ainupädevust Eesti huvide esindamisel NEAFCis alates ühinemisest ning deklareerib järgmist: “Kui ühinemiskuupäeval ei ole Eesti NEAFCi liige, loodab Eesti, et ühendus püüab liita ühenduse osale “mitte osaleva riigi koostöökvoodi”, mida Eesti kasutab ja mis on NEAFCis registreeritud.”.

Kuna Eesti ei ole praegu NEAFC liige, ei ole Eestil NEAFC suhtes õigusi suhtelise tasakaalu osakule. Eesti liitumisel ELiga on ELil ainupädevus NEAFCi raames suhtlemiseks.
Eesti laevad võivad praegu NEAFCi reguleeritaval alal püüda koostöökvoodi raames koos teiste NEAFCiga koostööd tegevate riikidega (Eesti, Jaapan, Kanada, Leedu ja Läti) mereahvenat. Samuti võivad Eesti laevad püüda NEAFC-i poolt reguleerimata kalaliike.
Kui Eesti liitub NEAFCiga enne liitumist ELiga, siis taotleb Eesti NEAFCilt püügivõimaluste eraldamist samadel alustel nagu teistes rahvusvahelistes organisatsioonides, mille liige Eesti on.
Kui Eesti saab NEAFCi liikmeks pärast liitumislepingu allkirjastamist, kuid enne selle jõustumist, siis hakkab ühendus Eestit esindama NEAFCis alates Eesti liitumisest ELiga. Eesti vahetult liitumiseelsel perioodil kehtivad NEAFCi püügiõigused lisatakse ühenduse üldkvoodile, säilitades Eestile tema õigused.
Kui Eesti ei saa NEAFC- liikmeks enne liitumist ELiga, siis alates Eesti liitumisest ELiga esindab Eestit NEAFCis EL. Sel juhul taotleb Eesti, et komisjon lahendaks koostöökvoodi jagamise küsimuse Eesti nimel, st räägib NEAFCiga läbi võimaliku koostöökvoodi osa eraldamiseks Eesti arvelt ELile, mida saavad kasutada üksnes Eesti kui ELi liikmesriigi laevad. Komisjon tugineb kvoodi määramise ettepanekute tegemisel Eesti ajaloolisele püügile, mida aktsepteerib ka NEAFC. Ühiskvoodi puhul sõltub püütav kogus suuresti teiste püüdjariikide tegevusest, mistõttu võib väljapüütav kogus aasta-aastalt varieeruda.
Vabariigi Valitsus kiitis NEAFCiga liitumise heaks juulis 2002 ning Eesti edastas vastava kirjaliku taotluse konventsiooni depositaarile (Ühendkuningriigi valitsusele) 2002. a sügisel. Praeguseks on Eesti taotlus heaks kiidetud ning ette on valmistatud Kirde-Atlandi mitmepoolse kalandusalase koostöö konventsiooni ratifitseerimise seaduse eelnõu.
Eeltoodud deklaratsiooni eesmärk on kinnitada Eesti soove seoses NEAFC püügivõimaluste säilitamisega juhuks, kui Eestil ei õnnestu NEAFCiga ühineda enne ELiga liitumist ning tagada liitumisel Eestile õigustatud püügivõimalused.

4. Eelnõust tulenevate kohustuste vastavus Eesti/EL õigusele
Eestis õigusaktid kalanduse valdkonnas üldjoontes vastavad EÜ nõuetele. Kuna kalandust reguleerib EÜ valdavalt määrustega, ei ole vaja Eesti õigusakte ühtlustamine, küll aga on vaja luua võimalused nende rakendamiseks.
Täiendamist vajab kalapüügiseadus, kus peamise muudatusena tuleb anda võimalus kalalaevade registri sulgemiseks ja seega ka Eesti kalalaevastiku suuruse reguleerimiseks kalalaevaregistri kaudu. Praegu on nimetatud register avatud, st sinna võib registreerida ükskõik missuguse üldistele nõuetele vastava laeva.
ELi nõue on, et püügivõimsus peab olema kooskõlas püügivõimalustega. Selleks on vajalik vähendada ühenduse laevastikku. Ühenduse poolt seatud vähendamiseesmärkide järgimine on liikmesriigi ülesanne, samuti on liikmesriigi valida vähendamise viis. Üheks võimalikuks viisiks on kalalaevaregister teatud hetkel sulgeda võimaldades registreerimist ainult siis, kui sama võimsusega laev registrist kustutatakse.
Kalapüügiseadus vajab veel mõningaid üksikuid parandusi ja täiendusi, näiteks satelliitjälgimisseadme laeval hoidmise nõude laiendamine kõigile Eesti lipu all sõitvatele laevadele. Vastavalt ELi määrusele 2371/2002/EÜ laieneb see kohustus EÜ laevadele üldpikkusega üle 18 m alates 1. jaanuarist 2004 ja laevadele üldpikkusega üle 15 m alates 1. jaanuarist 2005. a. Praegu kehtiv seadus kohustab satelliitjälgimissüsteemi pardal hoidma vaid väljaspool Eesti vett püüdvaid Eesti laevu.
Samuti on kavas vastu võtta Vabariigi Valitsuse määrus “Kalalaevatunnistuse väljaandmise ning kehtetuks tunnistamise kord ja kalalaevatunnistuse vorm”. Sellega arvestatakse määrust 3690/93/EÜ.
Struktuuripoliitika harmoneeritakse läbi riikliku arengukava kalanduse meetmete rakendamise. Rakendamiseks on koostamisel struktuurfondide kasutuselevõtu seaduse eelnõu, mis harmoniseerib ka kalanduse meetmed.
Turupoliitika rakendamiseks on koostamisel kalaturu korraldamise seadus, millega harmoneeritakse tootjaühenduste tunnustamine ja kontroll, samuti hinnakorraldus selliste kalaliikide suhtes, mis on olulised Eesti kaluritele.
Liitumiseelsete kohustuste täitmiseks on EÜ kalapüüki reguleeriva õiguse olulisemad sätted Eesti õigusaktidega ühtlustatud Sellega on tagatud õigusaktide vastavusnõuete rakendamine (ressursid, oskused, kogemus) liitumise hetkel. Samas aga vajavad määrust kordavad sätted liitumisel kehtetuks tunnistamist, kuna määruste ümberkirjutamine liikmesriigi siseriiklikku õigusesse ei ole lubatud. Seegavajab korrigeerimist suurem osa Eesti kalandusalaseid õigusakte. Vastavad eelnõud on kavas ette valmistada 2003. aasta jooksul.

5. Mõjud
Ühise kalanduspoliitika rakendumisel on Eestile küllaltki suur mõju liitumisel ELiga. Sõltuvalt konkreetsest valdkonnast on muutused siiski erineva ulatusega.
Eesti jaoks ei ole uued ühenduse poolt rakendatavad kalapüügi reguleerimise viisid (püügipiirangud, kvoodid, alammõõdud jms). Peamiselt on see tingitud sellest, et nii Eesti kui EL on Läänemere Kalanduskomisjoni (IBSFC) liikmed ning mõlemad seega kohustatud järgima IBSFC soovitusi. EÜ määrused, mis reguleerivad kalapüüki Läänemerel, on valdavalt sama sisulised, nagu praegu Eesti kalurite suhtes kehtiv kalapüügieeskiri. Rannalähedast ja sisevete püüki ühendus ei reguleeri, mistõttu jäävad nõuded seal samaks kui praegu.
Analoogne olukord on kaugpüügiga – Eesti püük toimub valdavalt rahvusvaheliste lepingute alusel, mille osapool on ka ühendus ning mille nõudeid ta seega järgib.
Eestis on välja kujunenud oma kalapüügilubade süsteem, mis liitumisel sulandub ELi kalapüügilubade süsteemi – ka siin saavad erinevused olema üsna väikesed. Samuti jääb samaks riiklike kvootide süsteem - erinevalt varasemast eraldab iga-aastase püügikvoodi Eestile EL, mitte rahvusvahelised organisatsioonid. Kvoodi siseriiklik jagamine on liikmesriigi otsustada, mistõttu EÜi õigusaktide ülevõtmine ei too kaasa vajadust Eestis praegu kehtivat kvoodijaotuse süsteemi muuta.
Eesti püügivõimalused jäävad suures osas samaks. Küll aga avardub Eesti laevade võimalus püüda ühenduse vetes, mis siiani on toimunud vaid iga-aastaste lepingute alusel. Kalandusalaseid lepinguid haldab Eesti asemel Euroopa Ühendus, mistõttu Eesti võimalused kaitsta oma individuaalseid huvisid rahvusvahelistes kalandusorganisatsioonides ja rahvusvaheliste lepingute raames muutuvad. Varasematelt rahvusvahelisel tasandil läbirääkimistelt kandub ELiga liitumisel raskus liikmesriikide vahelistele läbirääkimistele ELi ühispositsiooni kujundamiseks, mida esitab rahvusvahelisel tasandil ühenduse nimel komisjon.
Suuremaid muutusi võib prognoosida seoses struktuurabi saamise võimaluse avanemisega. Eeldatavasti toob see esialgu kaasa mitmete laevade kalapüügilt lahkumise toetuse saamise toel ning seeläbi ka Eesti kalalaevastiku püügivõimsuse vähenemise. Püügivõimsuse vähenemisega kaasneb võimsuse ja võimaluste tasakaalustumine, mis annab tõuke tugevamate püügifirmade tekkeks ja olukorra stabiliseerumiseks sektoris.
Arvestades kalandusvaldkonna spetsiifikat ei too ELiga liitumine kaasa otseseid negatiivseid sotsiaalseid ega majanduslikke mõjusid. Positiivse mõjuna kaasneb ELi struktuurabifondi Kalanduse Arendusrahastu (FIFG) avanemine selle kaudu rahastatavate tegevuste arendamiseks. Antud fondi avanemisel on koos avaliku sektori poolse finantseerimisega võimalik saada kalandusele toetust 218 miljonit Eesti krooni aastas (aastatel 2004-2006), mis on suurem summa kui senised toetused riiklikud toetusrahad.

6. Rakendamine
Vabariigi Valitsuse 26. aprilli 2001. a otsusega on kehtestatud järgnev kalandusealane haldamise kord:
Keskkonnaministeerium korraldab kalavarude uuringuid ja arvestust (kvoodi määramine), korraldab kalavarude taastootmist ja rakendab tehnilisi kaitsemeetmeid kalavarude pikaajaliseks säästvaks majandamiseks, töötab välja ja rakendab kalalaevade kohaldamise meetmeid ühenduse vetele ja varudele (so laevade utiliseerimine, kolmandatesse maadesse üleviimine, laeva otstarbe muutmine), koordineerib riikidevahelisi kalandusalaseid kokkuleppeid varude kasutamise suhtes;
Keskkonnainspektsioon korraldab järelevalvet maal ja merel, haldab püügivõimsuste kontrolli süsteemi;
Põllumajandusministeerium haldab ühtsete turustandardite kasutamise süsteemi, korraldab tootja organisatsioonide tegevust, haldab kalasaaduste siseturu hinnakorralduse süsteemi, koordineerib kalakaubanduslepinguid kolmandate riikidega ning administreerib struktuurabi kalanduse valdkonnas;
Veterinaar- ja Toiduamet korraldab järelevalvet kalakäitlemisettevõtete ja kalakasvatuste üle ning teostab järelevalvet kala- ja kalasaaduste turustamisnõuetele piiripunktides.
ELiga liitumine ei too kaasa organisatsioonilisi muudatusi. Küll aga on loodud institutsionaalse baasi tugevdamiseks ja aquis’ efektiivseks rakendamiseks vajalik suurendada Eesti kalandusadministratsiooni.
Probleemseks on senini peetud seaduste rakendamise efektiivsust, eelkõige seoses turukorralduse valdkonnaga. Probleemi lahendamisele aitab eelduste kohaselt oluliselt kaasa Põllumajandusministeeriumi poolt algatatud asjaomane PHARE 2002. a projekt, mis peaks käivituma mais 2003. a.

7. Jõustumine
Ühinemislepingus ei ole kalanduse valdkonnaga seonduvaid sätteid, mis jõustuksid Eesti suhtes hilisemal kuupäeval kui leping ise. Samuti ei näe ühinemisleping ette kalanduse valdkonnaga seonduvaid üleminekuperioode või üksikute aquis osade jõustumist hilisemal päeval kui ühinemisleping ise.