Ii ühinemisleping (artiklid 1-3)

Keelerežiim

Liikmesriikide keelte tunnustamine ELi ametlike ja töökeeltena on Euroopa Liidu üks aluspõhimõtteid. See tagab kõikide liikmesriikide ja nende kodanike võrdse esindatuse Euroopa integratsiooni protsessis.

Reeglid ELi institutsioonides kasutatavate keelte kohta põhinevad EÜ asutamislepingu artiklil 290, mis annab nõukogule vastutuse ühehäälselt otsustada ühenduse institutsioonides kasutatavate keelte reeglite üle. Vastavalt nõukogu otsusele on praegu ühenduse institutsioonide ametlikud ja töökeeled taani, hollandi, inglise, soome, prantsuse, saksa, kreeka, itaalia, portugali, hispaania ja rootsi keel. Institutsioonid võivad määrata oma sisemised protseduurireeglid keelte kasutamiseks.
Euroopa Liidus tehakse vahet:

• 
  EÜ ja ELi konstitutsiooniliste lepingute, neid lepinguid muutvate lepingute ning liikmesriikidevaheliste konventsioonide keelte; ja
  
• 
  Euroopa Liidu institutsioonide keelte vahel.
  

Lepingute ja konventsioonide (v.a ESTÜ leping, mille jaoks prantsuse keel oli ainus autentne keel) keeltena on EÜ, EURATOMi ning ELi lepingud juriidiliselt siduvad 12 keeles: taani, hollandi, inglise, soome, prantsuse, saksa, kreeka, iiri, itaalia, portugali, hispaania ja rootsi keeles.

Amsterdami lepinguga (EÜ asutamislepingu artikkel 21) viidi sisse säte, et kõik ELi kodanikud võivad kirjutada ELi ja EÜ institutsioonidele ning mõnele muule ELi organile ühes kaheteistkümnest lepingute keelest (s.o 11 ametlikus keeles ning iiri keeles) ning peavad saama vastuse samas keeles.
Reeglid ELi institutsioonides kasutatavate keelte kohta põhinevad EÜ lepingu artiklil 290, mis annab nõukogule vastutuse ühehäälselt otsustada Ühenduse institutsioonides kasutatavate keelte reeglite üle.
Uute liikmesriikide keelte asutusele võtmist peale nende liitumist reguleerib ühinemisakti artikkel 58, mis tagab, et enne ühinemist vastu võetud ning nõukogu või komisjoni poolt uute liikmesriikide keeltes koostatud institutsioonide aktide tekstid on alates ühinemiskuupäevast autentsed praeguste liikmesriikide keeltes koostatud tekstidega ning need avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas, kui praegustes keeltes koostatud tekstid on seal avaldatud.
Samuti täiendatakse ühinemisakti II lisa 22. peatüki kohaselt nõukogu 15. aprilli 1958. a. määrust nr 1, millega määratakse kindlaks Euroopa Majandusühenduses kasutatavad keeled (EÜT B17, 06.10.1958, lk 385), selliselt, et Euroopa Liidu ametlikeks keelteks ning selle institutsioonide töökeelteks on eesti, hispaania, hollandi, inglise, itaalia, kreeka, leedu, läti, malta, poola, portugali, prantsuse, rootsi, saksa, slovaki, sloveeni, soome, taani, tšehhi ja ungari keel (artikkel 1). Sama määruse artiklid 4 ja 5 asendatakse ning nende uue redaktsiooni kohaselt koostatakse määrused ja muud üldkohaldatavad dokumendid kahekümnes ametlikus keeles ning kõikides nendes keeltes avaldatakse ka Euroopa Liidu Teataja.

Seega tunnistatakse alates liitumisest eesti keelt Euroopa Liidu lepingute autentse keelena, samuti kui ka ametliku keelena ning töökeelena, mida kasutatakse Euroopa institutsioonides. Alates 1. maist 2004 hakatakse tõlkima ametlikesse keeltesse ka ministrite tasemel toimuvateks nõukogu kohtumisteks vajalikke dokumente.

Euroopa avalik teenistus

Euroopa avaliku teenistuse definitsiooni alla mahuvad Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjad ning ühenduse muude teenistujate teenistustingimused. Neid hakatakse rakendama peale liitumist ELiga Eesti ametnikele ning muudele teenistujatele, kes suunduvad tööle Euroopa institutsioonide juurde.

Ühinemisakti institutsioonide peatüki teemaks ei ole Eesti ametnike töötamine Euroopa avalikus teenistuses, see küsimus lahendatakse avalike konkursside või ekspertide lähetamise teel vastavalt Euroopa Liidu värbamisprotseduuridele.
Euroopa avalikku teenistust reguleerivatest õigusaktidest on peamine tähtsus nõukogu määrusel (EMÜ, EURATOM, ESTÜ) nr 259/68, millega kehtestatakse Euroopa ühenduste ametnike personalieeskirjad ja ühenduste muude teenistujate teenistustingimused ning komisjoni ametnike suhtes ajutiselt kohaldatavad erimeetmed (EÜT L 56, 04.03.1968). Nimetatud määrust on mitmete õigusaktidega täiendatud.
Teine oluline komisjoni otsus 30.aprillist 2002.a. rahvuslike ekspertide lähetamiseks komisjoni.
Institutsioonidesse tööle kandideerijad jagunevad kaheks: tähtajalise töölepinguga ja tähtajatu töölepinguga töötajateks.
Tähtajalised töötajad: Euroopa personalivaliku amet (European Personnel Selection Office – EPSO), mis tegutseb Euroopa institutsioonide nimel, organiseerib personalivaliku konkursse. Esimene konkurss toimus detsembris 2002. a. Konkursi korraldamise eesmärgiks oli teha kindlaks kõrgelt kvalifitseeritud, asjakohase hariduse ja professionaalse tagapõhjaga inimesed, kes abistaksid ELi institutsioone ja nende talitusi laienemise esimese ringi ettevalmistuseks 2003. aastal. Eestist kandideeris 621 inimest, kandidaatriikidest kokku oli kandideerijad 22005 (EPSO statistiline andmebaas jaanuar 2003. a).
Konkursid toimuvad Interneti kaudu, spetsiaalselt selleks loodud veebilehel. Pärast konkursi lõppu asuvad EPSO koordineerimisel taotlusi hindama institutsioonidevahelised töögrupid, kontrollides konkursitingimustes esitatud miinimumnõuete täitmist. Heaks kiidetud taotlused lisatakse andmebaasi ning tehakse kättesaadavaks institutsioonidele ja nende teenistustele. Institutsioonid ja teenistused valivad oma vajadustele vastavad kandidaadid välja, korraldavad intervjuud ning võtavad väljavalitud kandidaadid tööle. Lepingu pikkus võib erineda vastavalt institutsiooni ja selle teenistuste vajadustele.
Tähtajatu töölepinguga töötajad: EPSO hakkab samuti korraldama personalivaliku konkursse tähtajatu töölepinguga ametikohtadele komisjonis ja muudes ELi institutsioonides. Komisjon teeb teiste institutsioonidega tihedat koostööd värbamisstrateegia väljatöötamisel. Konkursiteated avaldatakse Euroopa Ühenduste Teatajas ja EPSO veebilehel http://europa.eu.int/epso/auxiliary/selection_en.htm.
ELi institutsioonidesse tuleb liikmesriikidel tööle lähetada teatud arv rahvuslikke eksperte. Liikmesriikide poolt lähetatavate rahvuslike ekspertide saatmine komisjoni toob kaasa Eesti riigile teatud kohustused.
Ekspertide lähetamise puhul on 3 põhilist tingimust:

1. 
   tööandja (avaliku teenistuse institutsioon) säilitab eksperdile töökoha. ELi reeglid näevad ette, et rahvuslike ekspertide institutsioonidesse lähetamisel säilitab tööandja inimesele kogu lähetuse ajaks töökoha ( 6 kuud – 4 aastat);
   
2. 
   tööandja säilitab eksperdile täispalga. ELi reeglite kohaselt tuleb lisaks töökoha säilitamisele inimesele ka kogu perioodi (6 kuud kuni 4 aastat) jooksul tema senist palka edasi maksta. Tööandja kinnitab komisjonile kirjalikult, et peab kinni ülaltoodud punktidest;
   
3. 
   sotsiaalsete garantiide tagamine. Lähetatu peab komisjonile dokumentaalselt tõestama, et talle jäävad alles kõik saatjariigi sotsiaalse kindlustatuse garantiid.
   

Euroopa personalivaliku süsteemi järgides on vaja Eestil luua riiklik ELi personalipoliitika koordineerimise skeem.

Kavandatud on, et Ametkondadevaheline Koordinatsiooninõukogu (KON) langetab otsused ekspertide ELi institutsioonide juurde saatmise kohta, taotleb Vabariigi Valitsuselt eelarvelisi vahendeid töötasude säilitamiseks, sotsiaalsete garantiide tagamiseks ja kinnitab ELi institutsioonidesse tööle suunduvate rahvuslike ekspertide kandidatuurid.
KONi alluvuses tegutsev ministeeriumidevaheline ELi personalipoliitika töögrupp selgitab välja sobivad ekspertide kandidaadid (kandideerijate vastavust võrreldakse kandideerimiskriteeriumitega) ja teeb kandidaatide osas ettepanekud KONile, kus langetatakse lõplik valik. Töörühm teeb KONile ka ettepanekuid seadusandluse muutmiseks, kui see takistab või häirib eestlaste töötamist ELi institutsioonide juures ning eelarveliste vahendite taotlemiseks riigieelarvest.
17. veebruaril 2003. a loodi Välisministeeriumi personaliosakonda rahvusvahelise personalipoliitika büroo. Büroo rajab ja hoiab käigus rahvusvaheliste organisatsioonide sh. ELi tööpakkumiste andmebaasi ja informeerib Eesti avalikkust ning avalikke institutsioone tööpakkumistest. Büroo peab kandideerinute üle arvestust. Värbamis- ja valikuprotseduuridega kaasnevatest probleemidest teavitab büroo ELi personalipoliitika töögruppi. Büroo on kontaktinstitutsiooniks ELi institutsioonide personalivaliku süsteemidele ja andmebaasidele.
4. Eelnõust tulenevate kohustuste vastavus Eesti/EL õigusele
Tulenevalt institutsioonide peatüki omapärast ei ole õigusaktide ühtlustamine ega siseriiklike õigusaktide harmoneerimine ELi õigusega teisi institutsioone puudutava seadustiku osas üldjuhul vajalik. Siiski tuleb korraldada liikmete nimetamine erinevatesse institutsioonidesse, milleks on haruministeeriumite poolt väljatöötamisel erinevad määrused.
Erandina võib institutsioone käitleva siseriikliku õigusaktina siiski välja tuua Euroopa Parlamendi valimise seaduse (RT I 2003, 4, 22), mis reguleerib Euroopa Parlamendi liikmete valimist Eestis. Vastavalt Euroopa Liidu Nõukogu otsestel ja üldistel valimistel esindajate Euroopa Parlamenti valimist käsitleva akti, mis on lisatud nõukogu 20. septembri 1976. a otsuse juurde, artiklile 1, valitakse ühenduseks liitunud riikide rahvaste esindajad Euroopa Parlamenti otsestel ja üldistel valimistel. Akti artikli 7 punkti 2 kohaselt reguleerivad valimismenetlust igas liikmesriigis, kuni ühise valimismenetluse või ühistel põhimõtetel rajaneva menetluse jõustumiseni ning kui akti teised sätted ei määra teisiti, selle siseriiklikud normid.
Eestis valitakse otsestel ja üldistel valimistel Riigikogu, samuti kohaliku omavalitsuse volikogusid. Sellest tulenevalt on Eestis väljakujunenud valimiste korralduse ja valijate arvestuse praktika. Valimiskorralduse efektiivsuse tagamiseks on otstarbekas, et eri valimistel oleksid sarnased valimistoimingud samamoodi reguleeritud. Seetõttu tuleks Euroopa Parlamendi valimiste korralduse määratlemisel võtta aluseks olemasolevad valimisseadused, arvestades Euroopa Liidu õigusaktidest tulenevaid erisusi.
Hääletamis- ja kandideerimisõiguse põhimõtted Euroopa Parlamenti on samad nagu Riigikogu valimistel. Nõukogu direktiivi 93/109/EMÜ artikkel 3 sätestab üldise põhimõtte, et isikul, kes on Euroopa Liidu kodanik ning ei ole elukohaliikmesriigi kodanik, aga vastab seoses valimis- ja kandideerimisõigusega samadele tingimustele, mis selle riigi õigusega on kehtestatud oma kodanike suhtes, on õigus elukohaliikmesriigis valida ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel. Sellest lähtudes on hääletamis- ja kandideerimisõigus võrdsetel alustel nii Eesti kui ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikide kodanikel. Määratletud on, et Euroopa Liidu kodaniku hääletamis- ja kandideerimisõiguse eelduseks on püsiva elukoha olemasolu Eestis, mis tegelikkuses tähendab, et tema elukoht on kantud rahvastikuregistrisse. Kuna valijate nimekirjad koostatakse rahvastikuregistri andmete alusel, kantakse nii Euroopa Liidu kui Eesti kodanikud valijate nimekirja samadel alustel. Euroopa Parlamendi valimistel saab hääletada ja kandideerida ainult ühes Euroopa Liidu liikmesriigis. Eestis ei saa kandideerida Euroopa Parlamenti üksikkandidaadina.
Lisaks ülalmainitule on institutsioonide peatüki seletuskirja sisu võrdleva analüüsi alapealkirja all välja toodud ka liikmete nimetamisega seonduvad kohustused, mille põhjal tuleb Eestil peale liitumist olenevalt protseduurist kas valida, määrata või teha ettepanek nimetada esindajad järgmistesse institutsioonidesse: nõukogu, komisjon, Euroopa Kohus, esimese astme kohus, kontrollikoda, majandus- ja sotsiaalkomitee, regioonide komitee, Euroopa Investeerimispank, majandus- ja rahanduskomitee, teadus- ja tehnikakomitee ja tarneagentuur.
Samuti tuleb siseriiklikult tagada esindajate määramine nõukogu ning komisjoni töögruppidesse ja komiteedesse. Lisaks on vajalik korraldada Euroopa avaliku teenistusega seonduv personalipoliitika koordineerimise skeem.

5. Mõjud
Eelnõu institutsioone käsitlevad sätted koos ELi vastava acquis’ osaga tagavad Eestile esindatuse nendes Euroopa Liidu institutsioonides, misläbi Eesti saab täieõiguslikult osaleda Euroopa Liidu eesmärkide teostamiseks tehtavate otsuste tegemisel.
Eesti esindatus Euroopa Liidus läbi erinevate institutsioonide on käsitletud eelnõu võrdleva analüüsi alapealkirja all vastavalt iga institutsiooni puhul eraldi.

6. Rakendamine
Eesti ei taotlenud institutsioone käsitleva Euroopa Liidu seadustiku osas üleminekuperioode ega erandeid.
Institutsioonide peatüki acquis’ õigusaktid ei vaja harmoneerimist enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga. Eesti on suuteline kuni 1. novembrini 2002. a jõustunud institutsioone käsitleva õigustiku täies mahus üle võtma ja rakendama Euroopa Liiduga ühinemise päevast alates.

7. Jõustumine
Eelnõu jõustumine institutsioone puudutavate sätete osas on reguleeritud erinevate kuupäevadega, mida käsitleti eelnõu sisu alapaelkirja all. Nii on näiteks Euroopa Parlamenti, nõukogu ja komisjoni käsitlevate eelnõu sätete kehtimine piiritletud erinevate ajaperioodidega, et tagada ühtlane üleminek viieteistkümne liikmesriigi esindatuselt kahekümne viie riigi esindatusele Euroopa Liidu institutsioonides.


31. JAGU

MUUD KÜSIMUSED

Muude teemade peatükk avati läbirääkimisteks 8. novembril 2002.a. viimasena, kuna sellesse koondati teemad, mis otseselt ühegi teise peatüki alla ei kuulunud, kuid mis vajavad kajastamist ühinemislepingus. Sellisteks teemadeks olid:

1. Euroopa Arengufond;

2. söe- ja teraseuuringute fond;

3. Euroopa Keskpank;

4. Euroopa Investeerimispanga statuudi muudatused;

5. kaitseklauslid;

6. liitumiseelsete toetusfondide liitumisjärgne rakendamine ja korraldus;

7. liitumisjärgse institutsionaalse ülesehituse üleminekumeetmete loomine;

8. liitumiseelse perioodi töökorraldus.

1. Euroopa Arengufond
ELi liikmete arengukoostöö poliitika koosneb põhimõtteliselt kolmest sambast:

1. 
   liikmesriikide kahepoolne ja rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu antav abi,
   
2. 
   ELi ühine arengukoostöö poliitika, mida teostab komisjon,
   
3. 
   Euroopa Arengufond (EDF – European Development Fund).
   

Enamuse liikmesriikide puhul moodustab kahepoolne abi suurima osa arengukoostöö eelarvest. ELi ühist poliitikat rahastatakse üldise ELi eelarve kaudu.

Euroopa Arengufond on nn. eelarveväline fond, mille kaudu rahastatakse Euroopa Liidu arengukoostööd Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani riikidega (ACP riigid) ning oma liikmete ülemereterritooriumidega (OCT) vastavalt EL ja ACP vahel 23. juunil 2000.a. sõlmitud partnerluslepingule (Cotonou leping).
Arengufondi rahastamise osas lepivad liikmesriigid kokku eraldi. Liikmesriikide panus fondi sõltub formaalselt nende soovist ja võimest panustada, ehk on läbirääkimiste küsimus. Praegused liikmesriigid panustavadki väga erinevalt, vahemikus 0,02% RKT-st (Iirimaa) kuni 0,05% RKT-st (Prantsusmaa). Suured panustajad on veel Belgia (0,046%) ja Luxembourg (0,044%), väikesed aga Portugal, Suurbritannia, Kreeka ja Hispaania (vahemikus 0,02% - 0,03%). Muu hulgas annab liikmelisus arengufondis liikmesriigi ettevõtetele ja valitsusvälistele organisatsioonidele võimaluse osaleda fondi projektide elluviimiseks korraldatavatel rahvusvahelistel hankekonkurssidel.
Uue arengufondi finantsprotokolli läbirääkimised finantsperioodiks 2005-2010 toimuvad 2004. aasta jooksul, kuna need peavad olema lõpetatud enne 28. veebruari 2005.a., mil aegub 9. Euroopa Arengufondi finantsprotokoll.
Eestist saab liitumisel Euroopa Liiduga automaatselt Cotonou lepingu osapool. Sarnaselt varasemate laienemistega liitub Eesti arengufondiga ning hakkab sissemakseid fondi tegema alates uuest (10.) finantsprotokollist. Nõukogu langetab otsuse Eesti osaluse üksikasjade kohta Euroopa Arengufondis kooskõlas fondi asutamislepinguga pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga. EL hindab erinevaid mõjutegureid, mida arvestatakse Eesti osaluse üksikasjade puhul arengufondis. Sellest tulenevalt teeb komisjon asjakohased ettepanekud nõukogule sobival ajahetkel.
Eesti hakkab osalema uut Euroopa Arengufondi puudutavatel või praeguse fondi täiendamiseks peetavatel läbirääkimistel 2004.a., mille käigus räägitakse läbi ka Eesti osamakse suurus.
Arvestades, et Eesti RKT 2001. aastal oli 91 644,6 miljonit krooni, oleks tänase liikmesriigi madalaima osaluse 0,02% puhul Eesti proportsionaalne panus ~18 miljonit krooni aastas.
Võttes aluseks rahandusministeeriumi SKP prognoosi 2003.a. jaanuarist, oleks Eesti hinnanguline panus:

2004 - SKP 128,4 miljardit - 0,02% - 25,68 miljonit

2005 - SKP 141,2 miljardit - 0,02% - 28,24 miljonit

2006 - SKP 155,1 miljardit - 0,02% - 31,02 miljonit

Üldiselt on liikmesriigi panus arengufondi samas protsentuaalses suurusjärgus kui panus ELi üldisesse eelarvesse (vt. tabelit). Euroopa Komisjon esitas ELiga liitumisläbirääkimiste käigus oma esialgse positsiooni, mille kohaselt peaks Eesti fondi panustama kuni 2 miljonit eurot aastas. Ka on Eestile mitteametlikult mõista antud, et madalama panuse puhul arengufondi võib eeldada suhteliselt kõrgemat üldist arengukoostöö rahastamist (% RKT-st)³⁵.